Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Oma viimase 14 aasta metsas elamise kogemuse võtab Tuule kokku nõnda: „Metsa mõistmine ja metsaga „ühte kasvamine“ ei käi üleöö. Ma näen looduse olemist ja muutumist iga päev ning saan vahetult kogeda, õppida, nautida. Inimene ei ole looduse kroon, kuningas ega valitseja. Inimene on looduse osa ja kui me vastutustundlikult käitume, siis on lootust, et ka meie lapselapselapsed saavad võimaluse elada Maal.“

Tarmo Tuule oma metsas. Foto Rein R. Seppius

Tuulel on väike metsatükk, mida saab majandada püsimetsana. „Sain Tihemetsas praktikal olles aru, et oma töötempo juures ei suudaks ma saemehena peret toita, olen selleks liiga aeglane ja nõrk. Pigem otsin loovamaid väljakutseid. Olen väga rahul, et filoloogi kõrgharidusele lisaks olen omandanud ka praktilise eriala. Kasutan metsanduseriala teadmisi oma metsas praktikas, aga ka suures pildis filosofeerimiseks.“

Jalutades ree peale
Tuule harrastab „probleemjalutamist“. „Lähen viiekilomeetrisele metsateele kõndima ja võtan kaasa ühe idee või probleemi, mida tõstan teadlikult kogu aeg tähelepanu keskpunkti. Tavaliselt on esimese paari kilomeetriga olukord loovalt lahendatud ja saab hakata ümbritsevat avatud meelega nautima,“ selgitab Tuule tehnikat. „Teinekord on tuju *itt ja ma lähen lihtsalt metsa. Kogemus näitab, et hiljemalt 20 minuti pärast olen saja-aastaste puuelukaaslaste seas aru saanud, et mu seekordne „määratult suur mure“ leiab üsna kergesti lahenduse. Mastaabi tajumine aitab jalad maas hoida.“

Tuule on mõelnud teistegi endaga metsa probleemjalutamisele kutsumisest. „Võib-olla olen varsti valmis võtma endaga metsa kaasa gruppe, kus ma natuke aitan näha, kuulda, tunnetada. Inimesed saavad võib-olla rohkem enda ree peale ning hakkavad paremini mõistma nii loodust kui ka iseenda suhet loodusega ning kui hästi läheb, siis ka iseennast. Ma väga ei kipu veel õpetama, sest ma pole piisavalt elutark ega ka metsatark. Aga nagu Fred Jüssi mulle kord ütles: „Tarmo, soovitan teil jätkata enda rajal liikumist“.“

Tihemetsa metsakoolis
„Enne Pärnu Kutsehariduskeskuse metsanduse erialale õppima asumist olin oma metsatööde võtted omandanud eelkõige vanade iseõppinud metsameeste pealt ja ise katse-eksitus-meetodil. Oi, kui valesti ma saega töötasin! Praegu on hirmus mõelda, kui ohtlikus olukorras ma tihtipeale olin ilma seda ise teadmata!“ meenutab Tuule ja ütleb, et esimesest esmaabiloengust peale pargib ta alati auto ninaga väljasõidu suunas, hoiab telefoni ja esmaabikomplekti ligi. Mees nendib, et ohtlikke olukordi on sae tõttu metsas olles ette tulnud ka täiesti õigesti tegutsedes.

„Ma ei välista, et ma omandan millalgi ka retkejuhi eriala ning neid teadmisi ja oskusi hakkan ma ilmselt inimestele rõõmu valmistamiseks kasutama. Kuna elan metsas, siis on mets mul ju otsekui kodukontor,“ sõnab Tuule naerusui.