Tõsi küll, kaks mägrapoega on suvega jõudnud juba noorukiikka ega paista enam kaugeltki välja väikeste siidiste mänguhoos karvakeradena ja pealiskaudsel pilgul võib neid isegi täiskasvanud loomadeks pidada.

Tõena tundunud ja levinud ettekujutus päevi kevadise ja päikselise uru ees mängivatest mägrapoegadest tundub olevat pigem üliharuldane vaatepilt kui reegel. Vähemasti läänepoolses Eestis paistab see välja sedamoodi.

Kus nad siis olid?

Inglismaa mägrauurijate andmetel tulevad seal mägrapojad urust välja 8-9 nädala vanustena ja tegutsevad väga lühikest aega uru läheduses ning seejärel lahkuvad koos emaga mägralinnast ega ole sügiseni urgudega seotud. Ema ja pojad võivad magada üsna juhuslikes paikades seal, kus poegade jaks parasjagu otsa saab. Saareriigis võivad nad ringi hulkuda-toituda isegi kuni 300 hektari suurusel maa-alal sõltuvalt sellest, kui külluslik on toidulaud ja stressivaba piirkond. Siis võivad mägrapojad üksi või koos emaga sattuda väga kummalistesse paikadesse kus tavaliselt mäkru ei kohta.

 Saaremaal mägrakaamera ja mandril rajakaamerate eest kadusid mägrad äkitsi mai viimastel või juuni esimestel päevadel, küllap just siis kui pojad olid paari kuused ja ema sabas vargsi kadusid. Vaid harva, kord nädala-pooleteise jooksul jäi kaadrisse tõenäoliselt üksik isasloom, kes käis kodu kontrollimas. Hulkusid siis nemadki laias kaares ringi.

Nüüd, alates augusti keskpaigast on mägrakaamera ees jälle sagimist enam ja arvatavasti loomadel pikemad tiirud tehtud ning hoiavad rohkem kodulinnaku lähedusse, kus talvel tehakse poegadega koos uinakut.