Rahvuspargi staatus Teijo alal on värske. Ajalooliselt on see tuntud rekreatsiooni- ja turismi piirkonnana. Sellest johtuvalt leiab siin majandusmetsadele omaseid noori-keskealisi vaesunud struktuuriga puistuid. Nähtud põlengu eesmärgiks oligi suurendada maastiku tasemel elupaikade mitmekesisust ning puistu koosseisu ja struktuuri varieeruvust. Kindlaid sihtliike meile tausta selgitamisel ei nimetatud, aga eks ole nende tööde üldine eesmärk ka spetsiifiliselt põlengualadega seotud liike toetada.

Põlenguala suurus oli ca 5 ha ja sellel kasvas keskmiselt vast 15 m kõrgune männi-kase segapuistu. Puud olid hästi laasunud ja suurem okste mass paiknes puu ülemises kolmandikus. Sellistes puistutes on tuld lihtsam kontrollida, et see latva ei lööks ja putku ei paneks. Paar aastat tagasi tehti puistus harvendus ja rinnaspindala viidi silma järgi hinnates  15 punkti peale. Koosseisus säilitati nii mänd kui kask, ja ka mõned alusmetsa kuused. Sortiment viidi välja, oksad ja ladvad jäid alale kütuseks. Puidu müügist saadud tulu pidi katma põletamisega seotud kulud. Ala piirati ringina ca 30 meetri laiuse lageraie ribaga, mille keskosa mineraliseeriti 4 m laiuselt. Lagedaks raiutud alalt koondati oksad põlenguala serva. Need olid kõige kõrgemad hunnikud ja siin oli ka tuli kõige intensiivsem. Mineraliseeritud ribale oli lahti keritud tuletõrjevoolikutest nö. toitetrass ja teatud maa tagant oli kolmikutega väljavõtted kastmisvoolikute tarbeks. Jäi mulje, et iga punktini perimeetril ulatus kahe kastmisvooliku juga.

Lisaks kastjatele töötasid eraldi pumbamees, kaks süütajat ja põletamise peakorraldaja, kes jälgis aktiivselt põlengu levikut ja kamandas nii süütajaid kui kastjaid. Paistis, et rohkem vajas juhtimist süütajate töö, sest otsused, kuna ja kus midagi täiendavalt põlema panna, tundusid õnnestumist arvestades väga olulised. Kõik töötajad olid varustatud raadiosaatjatega ja toimus pidev side. Päästeametist oli kohal üks esindaja, kes tutvustas alguses tööohutust. Hiljem inspekteeris ta tööde käiku drooniga. Metsähallituse kõrval olid abiks mõned teadusasutusega seotud töötajad ja kolm vangi. Metsähallitus pidi päris palju vangide tööjõudu kasutama. Vangide seltskond oli rahvusvaheline ja see loetelu on nagu mõnes anektoodis – eestlane, lätlane ja soomlane... 5 ha suuruse ala põletamiseks pidi vaja minema 12 inimest.

Kastmises suurt kunsti ei olnud. Kristo ja Leevi said ka proovida. Kastetakse puid ja maapinda, mis jääb üle eraldusriba. Ja kastetakse väga palju. Kui suuremat looduslikku veekogu pole käepärast, siis on kastmistiigi suuruse arvestamine päris kriitiline. Antud juhul vett küll kokku ei hoitud. Eraldusribal olid valmis ka ämbrid täidetud veega juhuks, kui mõni säde peaks kaugemale levima ja ohtlikuks kujunema.

Süütajatel olid seljas gaasiballoonid ja käes põletid, mida oleme harjunud nägema katusemeistritel. Süütajad vist rohkem ootasid korraldust, kus-mida jälle vaja süüdata. Omal käel nad neid otsuseid ei teinud.

Põletamist alustati ala ühest otsast arvestusega, et liigutakse vastu tuult. Tuul oli puhanguline ja õnneks suunda väga ei muutnud. Süüdati ala serva koondatud suuremad oksahunnikud ja tuld võttis see materjal väga hästi. Üllatavalt hästi hiilis see mööda maapinda ka puhmastikus. Uurisime Jussi nõmme silmas pidades, et kas kanarbiku väljad saaks ka ilma täiendava kütuseta üle põletada. Kinnitati, et pole probleemi.

Jäi meelde rahulikkus ja kannatlikkus, millega neid töid läbi viidi. Mingit tormamist, ammugi paanikat ei esinenud. Oli näha, et kogenud töötajad teadsid, mis teevad. Tule frondiga ei liigutud enne edasi, kui eelnevalt süüdatud alal leek tagasi tõmbus. Ma ei näinud, et kastjad oleks kordagi veega tuld üritanud rahustada. Kohati küll nilpsas leek juba kuivanud oksi 6-7 meetri kõrgusel ja tundus, et tuli lööb latva, aga soomlased jäid rahulikuks ja tulemöll vaibus tagasi. Vastu tuult levis tuli maapinnal päris aeglaselt.

Õnneks jõudsime ekskursiooni lõpus ka tuhas natuke ringi liikuda. Päris ohutu see vist ei olnud, sest üks puu oli peale tule ülekäimist juba maha langenud. Soomlaste sõnul pidi põlengualal kask esimesest rindest täiesti välja minema. Mõned männid pidavat ellu jääma. Värske intensiivse loodusliku uuendusega kujunevadki neist märksa looduslikuma struktuuriga puistud kui seni. Põlengualal alusmetsa väiksemaid oksaraage või puhmaid enam ei leia. Suuremad oksad ja lamatüved jäävad aga alles ja on oma söestunud pinnaga väärt substraadiks põlengutega seotud liikidele.

Pidime lahkuma, kui tööd olid alles poole peal. Kuulsime, et kui ala on üle põletatud, seatakse kaheks ööpäevaks sisse kahe inimesega valve, kus iga tunni tagant käiakse ala läbi ja kontrollitakse kollete olemasolu. Seejärel külastatakse ala samal eesmärgil iga kahe päeva tagant kuni suure vihmani.

Kui kedagi mõte metsa tahtlikust põletamisest ärritas, siis rahustuseks võib öelda, et meie põletamise plaanid on seotud nõmmede ja liivikute säilitamisega. Mõtteid on selles osas mõlgutatud Jussi nõmme ja Mustoja liivikutel. Igal juhul suured tänud soomlastele külla kutsumast! Mälestus oli teemakohaselt kustumatu.