Tekst: Kristiina Viiron
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Piirkond, kus RMK metsakorraldaja Kuido Jänes metsi takseerib, on talle tuttav juba ligi 30 aastat. 1991. aastal alustas ta Kilingi-Nõmme näidismetsamajandi Välinõmme metskonnas tööd metsavahina, aasta pärast juba metsnikuna. Metskondi on vahepeal kaotatud ja tema ametki uueks saanud, ent tööpiirkond suurt muutunud ei ole. Nii oskab ta paljude metsade kohta võrdlevalt rääkida.

Kuido Jänes metsas, mis tema töö algusaastail oli latimetsaeas. Nüüd on siin tehtud harvendusraiet. Foto: Arno Mikkor

„Seal, kus olid latimetsad, tehakse nüüd harvendusraiet, ja kunagised suured metsad on nüüd noorendikud. Pilt on ikka palju muutunud,“ tõdeb Jänes oma töö algusaastate metsadele mõeldes.
Oma tööpiirkonnale Riisselja metsandikule on mees ise nime pannud – kunagise raudtee harujaama järgi.
„Riisselja metsandik jookseb Kilingi-Nõmme lähedalt lõunas Navesti jõeni põhjas, see on päris suur ala – metsamaad on 16 600 hektarit,“ räägib Jänes. Sealkandis on omal ajal metsi tublisti kuivendatud, mis tähendab, et leidub palju kõdusood, samuti angervaksa ja teisi niiskete muldade kasvukohatüüpe. „Ühe eraldise piirides võib olla isegi kolm-neli eri kasvukohatüüpi – üleval mustikas, all kõdusoo ja keskel angervaksa,“ märgib ta.

Metsa ei muuda üksnes raied
Veidi üle poole metsandiku metsamaadest on majandusmetsad, range kaitse all on 38 ja piirangutega metsa on 10 protsenti. Nüüd on RMK-s võetud suund, et ka kaitsealused metsad tuleb ära hinnata.
„Nende puhul on varasemad andmed 20 ja rohkem aastat vanad ning metsa minnes lähed nagu täiesti uude kohta,“ märgib Jänes, et avanev vaatepilt võib osutuda päris ootamatuks. Ta toob näiteks paiga, kus 1991. aastal tehti lageraie ja millalgi pärast seda arvati see mets looduskaitseala sisse.

Kaitsealune mets Riisselja metsandikus, kus range kaitse all on 38 protsenti metsamaadest. Foto: Arno Mikkor

„Seal on hästi näha, kuidas tuleb isetekkeline mets,“ räägib Kuido Jänes. „Kui tahetakse põlismetsa moodi metsa, siis jäme puu kasvab kirve toel, aga seal pürgib taeva poole tihe, peenike vits.“
Looduskaitse on metsa sealkandis muutnud muulgi moel. Kikerpera looduskaitsealal on käimas metsise elupaiga taastamise projekt, selle käigus on suletud kuivenduskraavid, vesi on metsaaluse üle ujutanud ja kuused on ära kuivanud.
Metsakorraldaja saab oma tööpiirkonna põhjal tuua looduskaitseliste piirangute mõjust metsa arengule veel kolmandagi näite. Ta näitab ala, mis 1990. aastate alguses lagedaks raiuti, misjärel istutati sinna männid. Männikultuuris jõuti kaks korda ka hooldustöid teha, kuid seejärel arvati ala sihtkaitsevööndisse ning valgustusraieid enam teha ei tohtinud. „Mände siin enam polegi, sest mänd vajab valgust, ainult kased, kõik kännuvõsust kasvama hakanud,“ nendib ta.
Sagedase süüdistuse, et tulevastele põlvedele ei jää enam midagi raiuda, kui kõikjal tehakse nii palju lageraieid, saab ta oma tööpiirkonna metsade näitel kohe ümber lükata. Möödunud sajandi alguses raiuti sealkandis Pärnu tselluloositehase varustamiseks, aga ka esimese maailmasõja ja Vabadussõja aegsete küttekontorite tegevuse tõttu üsna ohtralt metsa.
„Seepärast on siinsed metsad ka üsna ühtlase vanusega, 80–100 aastat,“ märgib Jänes. „Eks mingi aeg tehti siin ka lageraiet ning uus mets kasvas peale. Ka nendest ühtlase vanusega metsadest on mitmed osad praeguseks saanud kuni 30-aastasteks noorteks metsadeks, ja neid, nüüdseid noori metsi, saavadki tulevased põlved kunagi raiuda. Nii et see jutt, et edaspidi midagi raiuda ei saa, küll paika ei pea.” Ühtlasi märgib ta, et nii võib see minna aga juhul, kui metsa kogu aeg järjepanu kaitse alla võetakse ja majandusest välja arvatakse. „Sellise tegevuse tulemusel ei ole me lapselastel tõesti midagi raiuda,“ lisab ta.

Ala, kus taastatakse metsisele sobilikku elupaika. Kuivenduskraavide sulgemise tõttu on vesi metsaaluse üle ujutanud ja kuused on ära kuivanud. Foto: Arno Mikkor

Metsa sünnist peale
Metsakorraldaja vaatevälja satub lageraieala esimest korda siis, kui lank on uuenenud ehk kolm-neli aastat pärast raiet, olenemata sellest, kas raiesmikule istutati uued puud või jäeti see looduslikule uuenemisele.
Uuenenuks loetaks mets siis, kui hektaril kasvab vähemalt 1500 poolemeetrist mändi või tuhat sama kõrget kuuske või 1500 muud metsauuenduseks sobivat puuliiki.
Kuido Jänese kogemust mööda kasvab puid endisel raiesmikul tavaliselt rohkemgi – 2000–5000 puud hektaril. „Muidugi on ka erandeid, kus eraldis ei saa metsale vastavat kirjet ja metsakasvataja peab seal veel vaeva nägema, et eraldis vastaks metsa uuenemistingimustele,“ märgib ta. Näiteks kord oli tema sõnul langil hakanud vohama hoopis tihe paakspuuvõsa ning niisugune tükk läheb metsakasvataja töölauale tagasi.
Kui ala on aga nõuetekohaselt uuenenud, arvatakse see kultuurifondist noorendikufondi ning seal saab hakata metsakasvatusliku võttena valgustusraiet tegema.
Järgmisel korral seab metsakorraldaja oma sammud sinna siis, kui takseerandmed saavad kümne aasta vanuseks. Pärast seda kirjeldab ta sama ala siis, kui metsakasvataja annab teada, et valgustusraiet ta seal enam ei tee. Selleks ajaks on puude vanus juba 20–25 aastat ja mets peaks olema jõudnud latimetsaikka.
„Enamasti nii ongi, kui kõik on hästi läinud,“ märgib Jänes. Ent kui mets on jäänud tihedaks ja peenikeseks, nii et keskmine rinnasdiameeter jääb alla 7 sentimeetri, jääb mets edasi noorendikufondi. Latimetsad aga liiguvad andmebaasis edasi praakeri töölauale ja jäävad oma esimest harvendusraiet ootama.
Kuido Jänes märgib, et siinkohal on ka üks „aga“. Kuna täiuse arvutab arvutiprogramm metsakorraldaja sisestavate andmete alusel automaatselt ning kui puid on küll palju, aga täiust vähe, võib ala andmebaasis liikuda kogemata harvikute nimekirja ja lageraiefondi. See tekib metsakorraldaja sõnul tavaliselt siis, kui peapuuliik ei ole suures enamuses, näiteks pool koosseisust, ja kaaspuuliigid on liiga peenikesed, et jääda rinnaspindala mõõtmisel relaskoobi vahele. Kokku on puid aga normaalses arvukuses ehk 1600–1800.
„Olen pidanud saatma kaaskirja, et ala mitte raiesse määrata,“ märgib ta, lisades, et üldjuhul läheb mets siiski harvendusraie fondi ning kuue-seitsme-kaheksa aasta pärast ongi põhjust hõredamaks raiumine ette võtta.
Siingi nimetab metsakorraldaja ühe „aga“. „Kui viimased takseerandmed on raie tegemise ajal juba ligi kümme aastat vanad ja kui nende alusel raiuma hakata, võib metsa liiga hõredaks raiuda,“ märgib ta, tuues näiteks juhuse, kui tema tuttav hakkas harvendusraiet tegema paigas, kus ta ise oli kunagi metsnikuna töötamise ajal lageraiet teinud.
Seal oligi viimasest takseerimisest mitu aastat möödas ning nende andmete järgi oli puistu kõrgus 16 meetrit, tegelikult aga juba 19–20 meetrit ja kui harvendusraiel lubatud minimaalne rinnaspindala oleks takseerandmete põhjal jäetud, olekski mets liiga hõredaks raiutud.
„Noor mets kasvab kiiresti, seepärast peaks noort metsa sagedamini takseerima,“ märgib Jänes, täpsustades, et selle suuna on RMK ka võtnud ning püütakse inventeerida viie- kuni seitsmeaastaste vahedega.
„Pärast harvendusraiet kirjeldame metsa uuesti ja seejärel omakorda uuesti siis, kui tehakse järgmine harvendusraie või kui andmed saavad kümne aasta vanuseks, ja nii kuni lõppraieni välja,“ selgitab Jänes.
Eelkirjeldatud rütmi võivad segamini lüüa metsakahjustused, näiteks torm, põlengud, haigused ja putukakahjustused. Siis tuleb metsakorraldajal kahjustatud osa uuesti ära kirjeldada. Tänavu näiteks tuli hinnata üraskikahjustusi. „Mul suuri alasid ei olnud, raiesse läksid väiksed, 0,3- ja 0,2-hektarilised tükid,“ täheldab ta.
Puupõldu, millega viimaste aastate jooksul istutatud metsa pahatihti võrrelda tavatsetakse, ei ole ta oma tööpiirkonnas kohanud. „Esimesel valgustusraiel raiutakse lehtpuud okaspuude kõrvalt tavaliselt välja, aga hiljem jäetakse ka neid kasvama ja kujundatakse segapuistu,“ märgib ta.

Kaitsealasid tuleb juurde
„See on loomulik protsess, et ühed paigad raiutakse lagedaks, teised jõuavad latimetsaikka ja nii edasi. Mets elab oma elu,“ märgib Voldemar Sindonen, kelle korraldada on Aravete metsandiku metsad Järva- ja Lääne-Virumaal.
Metsamaad on seal 16 700 hektarit, range kaitsega mets moodustab sellest 46, majandusmets 45 ja piirangutega mets 8 protsenti. Suurema osa kogu metsamaast moodustavad keskealised ja küpsed metsad, sama kehtib ka kaitsemetsade kohta. „Kaitsealasid on vahepeal juurde tulnud 1753 hektarit, kui laane- ja salumetsa kaitse alla võeti ning mõnda kaitseala on ka laiendatud,“ lisab ta. Peapuuliik on kuusk ja kui metsi uuendatakse, siis ikka pigem kuusega. „Mändi istutatakse samuti, aga temaga on ulukikahjustuste ohu tõttu rohkem vaeva. Kui ei pritsita, siis süüakse ära, olgu lank või suure tee ääres. Kaske pannakse ka, aga suuremalt jaolt tuleb kask ise.“
See, kui mets on istutatud, ei tee sellest veel Sindoneni sõnul puupõldu. Nii võib see tunduda metsavõõra inimese jaoks, kes läheb noorde metsa ja näeb rivis kasvavaid puid. „Puupõld on Lääne-Euroopast üle tulnud mõiste, meil nii kaugele ei ole jõutud,“ nendib Sindonen. „Prantsusmaal kasvavad puud sirges reas puhtkultuurina, nii on hea majandada. Aga meil vist nii kaugele ei jõuta.“

Esimeses rindes neli liiki
„Kui on viljakas pind, siis puhtpuistut on ikka väga vähe,“ tõdeb Õisu piirkonna metsakorraldaja Kaire Vinkel oma tööala kohta, kus tema sõnul kasvavad mitmekesised segametsad. „Esimeses rindes on keskmiselt neli puuliiki: lisaks kuusele, männile ja kasele võivad olla veel ka haavad, lepad, saared, tammed, pärnad, jalakad,“ loetleb ta.

Kaire Vinkel. Foto: Jarek Jõepera

Nii Viljandi- kui ka Pärnumaa metsi hõlmava Õisu taksaatori piirkonnast suurema osa moodustavad majandusmetsad (65 protsenti), rangelt kaitstavaid metsi on 26 protsenti ja majanduspiirangutega metsi 9 protsenti. Metsamaad on 16 610 hektarit. Ka seal on range kaitsega metsade osakaal salu- ja laanemetsade kaitse alla võtmisega suurenenud.
Rääkides muutustest metsas, toob Kaire Vinkel esile metsakuivenduse mõju, mis puude kasvule nähtavalt hoogu annab. „Viimasel ajal on tehtud märgades kohtades istutusi, kus kopaga tehakse küngas ja puu istutatakse sellele – mänd läheb seal küll väga hästi kasvama. Muidu mõnikord soometsadesse istutatud mänd seisab ja seisab ega taha edeneda,“ ütleb ta.