See oleks suurepärane, kui poleks praeguseid asjaolusid, mis mõnevõrra piiravad meie igapäevaelu, sealhulgas ka käitumist metsas: näiteks vajadus järgida distantsi teiste jalutajatega ning vältida kogunemisi ühte kohta.

Niisugune sissejuhatus on lihtsalt täiendav meeldetuletus: tõepoolest, praegu on ajutiselt ahenenud võimalused mitmesuguste avalike kohtade külastamiseks, kuid see-eest on metsad alati avatud, Eestis aga on palju võimalusi veeta vaba aega looduses mitmesugusel viisil ja selleks pole tingimata tarvis minna kõige populaarsematesse kohtadesse: kuhu poole iganes kõnnid või sõidad, kõikjal leiad midagi huvitavat.

Nüüd aga on kevad ja see on iga kord isesugune – see on intrigeeriv, nende erinevuste märkamiseks aga on kõige parem minna metsa. Sellel hooajal läks talv meist mööda ja seepärast võis paljusid kevade tundemärke näha juba jaanuaris ja veebruaris.

Aga milliseid tundemärke võib pidada tõeliselt kevadisteks? Lapsepõlvest meenub, mida kirjutas Samuil Maršak kevadvete voolamisest ja lompidest teedel, talveunest virguvatest sipelgatest ja karudest, lauluhääle taas üles leidnud lindudest ja lumikellukestest.

Oot-oot, aga seda kirjutas Maršak ju aprillikuu kohta, mil räästad rõõmsalt tilguvad?

Tõepoolest, sel aastal on kõik sassis ja nüüd on meil märtsis aprillikuised kevademärgid. Lumikellukesed ja isegi sinililled puhkesid õide juba ammu, nüüd aga õitseb metsas vaat et igal sammul näsiniin, mille õied puhkevad enne lehtede tulekut. 

Näsiniint ei nimetata asjata surmalilleks: see kaunite vaarikapunaste aromaatsete õitega madal põõsas on üks Eestimaa kõige mürgisemaid taimi. Näsiniine oksad, lehed ja õied on väga mürgised, eriti laste jaoks, seepärast on soovitav õpetada neid juba väiksest peale seda ohtlikku põõsast ära tundma. 

Igal kevadel saame jälgida imelist rändlindude tagasisaabumise aega. Juba teist nädalat lendavad meie kohal haneparved. 

Tundub, et tänavune talv oli eriti soodne siisikeste jaoks, kes tavaliselt rändavad pidevalt ringi ega jää kusagile kauaks püsima. Nende vintlaste sugukonda kuuluvate väikeste lindude lõbusaid ja arvukaid parvi võis näha ja kuulda kõikjal segametsades ja parkides juba veebruaris ja ka nüüd, märtsis.

Siisikeste sulestik on värvilt tagasihoidlik – valitsevad mustad, hallid, kollased ja oliivikarva varjundid, seepärast on neid linde sageli raske märgata mulluse ja noore rohu keskel lompides, kus nad sageli seemneid otsides askeldavad. Seevastu siis, kui nad istuvad lepa- ja kaseokstel, kus maiustavad oma lemmikseemnetega, on mitmekümne linnu kõlav sädin kuulda juba kaugelt – pole võimalik mööduda, tõstmata pead ja kuulatamata.

Oma kauni laulu ja võime tõttu kiiresti inimesega harjuda olid siisikesed sageli kõige levinumad kodustatud linnud. 

Siisikese isaslinnul on peas tume mütsike ja kogu tema kevadine värvus tundub eredam, emaslind seevastu mütsi „ei kanna“ ja näib tagasihoidlikum, poegade haudumise ajal aga muutub hoopiski hallikaks, peaaegu märkamatuks. 

Sügisel kogunevad siisikesed nagu teisedki neile lähedased linnud suurtesse parvedesse, mis üksnes kevadel jagunevad paarideks, et metsadesse laiali lennanuna pere luua. Selles parves minu kodu juures näiteks lugesin ma kokku vähemalt viiskümmend lindu (pildil on üle kolmekümne).

Nad lendavad siia iga päev juba terve kuu, et nautida päevalilleseemneid. 

Nüüd võib veel sageli metsaservas eredavärvilisi leevikesi kohata, kes maiustavad kuivanud pihlakamarjadega, kuid õige pea kaovad nad silmist sügavale metsa, kus hakkavad pesa ehitama. 

Mitmed tihaseliigid, teiste hulgas ka ülejäänutest märgatavalt erinevad sabatihased pole veel oma parvedest eraldunud. See sümpaatne väike tihane sarnaneb väliselt heleda pehme sulepalliga, kuid tema kõige iseloomulikumaks tunnuseks on pikk saba. 

Tänavu püstitasid rekordi varajased kevadseened – harilikud karikseened –, ilmudes metsa alla juba jaanuaris, aga võimalik ka, et nad ei katkestanud kasvamist sügisest saati. Ka praegu võib neid näha kõikjal niisketes kohtades – tundub, et neil on sel aastal üks viimaste aastate pikimaid ja viljakamaid hooaegu.

Harilikud karikseened kaunistavad kevadist metsa väga! 

Kuju, kuid mitte värvuse poolest sarnaneb karikseenega ka tema sugulane, harilik pigiliudik, mis ilmus tänavu sammaldunud kändudele samuti palju varem kui tavaliselt – juba jaanuaris. 

Harilik pigiliudik (Pseudoplectania nigrella). 

Uut, juba jaanuaris alanud seenehooaega jätkavad ka väikesed urvaliudikud, mis kasvavad mullustel lepa- ja sarapuu-urbadel. 

Samuti võib jaanuarist kuni praeguse ajani metsast mändide alt leida väikseid käbinarmikuid – need kasvavad maha langenud männikäbidel. 

Need seened pole ebaharilikud mitte ainult seetõttu, et kasvavad käbidel, vaid ka oma välimuse poolest: nende tihedate karvakestega kaetud kübar on kinnitunud sametise seenejala külge mitte keskpaigaga nagu paljudel teistel seentel, vaid külje pealt. 

Käbinarmiku kübara alumine pool on kaetud teravaotsaliste ogadega nagu narmikutel, kuigi nad pole sugulased. 

Roosad kirmikud, mis olid alles hiljuti äärmiselt efektsed ja eredad värskelt sadanud lume taustal, pole nüüdki kahvatunud. 

Kuigi ööd on veel külmad, on ärganud ka esimesed putukad. Lehtede vahelt urvaliudikuid otsides häirisin lepatriinu und. 

Vana pärna koore alt aga roomasid välja päikese kätte end soojendama paraadmundris punalutikad. Punalutikad talvituvad vanade puude koore all suurte kolooniatena ja nüüd on neil algamas tegus aeg. 

Need pidulikus mundris putukad ilmusid Eestisse suhteliselt hiljuti, umbes kakskümmend aastat tagasi lõunapoolsetest paikadest. Nagu näha võime, täieneb meie metsade bioloogiline mitmekesisus mõnikord huvitavate eksemplaridega. Nad toituvad peamiselt taimede seemnetest, imedes neist oma terava imilondiga mahla. Nende lemmikseemned ongi pärnaseemned. Pärnapuudel me neid reeglina kõige sagedamini leiamegi. 

Soovime kõigile ilusaid jalutuskäike kevadises metsas. Olge ettevaatlikud, tugevdage immuunsust ega ärge haigestuge!