Iseenesest ei oleks ühes järjekordses „hulluks“ läinud metsisekukes ju midagi iseäralikku, kui see mitte ei oleks esimene dokumenteeritud isametsis, kes ca 70-60 aasta järel ajaloolise Viivikonna küla ja Apsare metsavahikoha vahele jäävas nüüdseks igaveseks kadunud Anisoo piirkonnas taas sabasuled lehvi on löönud.

Tõsi, Sirgala ja Viivikonna põlevkivikarjääri rekultiveeritud puistangutel on metsiseid nähtud varemgi. Minul endal oli selline juhus sajandivahetuse paiku, kui karjäärimetsas põdrapabulaid loendades ühe metsisekuke maast lendu ajasin. Metsakorraldaja Sven Saaver on korduvalt sattunud karjäärimännikutes metsisejunnidele (ka ses samas kohas, kus sel kevadel see hullmetsis oli), analüütik Janek Tarto aga nägi paar aastat tagasi talvel harvendusraielanki kontrollides koguni kuut metsisekana mändidel toitumas.

Kõik need kohtamisjuhud jäävad vanemasse karjäärimetsa, kus mändide vanus küünib üle 50 aasta. Soome teadlaste tähelepanekute järgi muutub just sellises vanuses männik taas metsisele sobivaks. Sirgala-Viivikonna põlevkivikarjäärikompleksi põhjaosas moodustavad 50aastased männikud ühtlase metsamassiivi, mis on samuti metsise jaoks soodne tegur (ühtlane metsamassiiv nimelt). Seega pole ilmselt liialdus väita, et vanemad karjäärimetsad on muutunud Alutaguse põhjaosa metsiste elupaiga osaks. Loodetavasti on tänavune „hull“ metsis esimene pääsuke, kellele peagi järgnevad „normaalsed“ metsisekuked ning munevad metsisekanad.

Mõistagi saab arvata ka pessimistlikult: metsis ei levi karjäärimännikutesse mitte seepärast, et need on muutumas sobivaks elupaigaks, vaid seetõttu, et mujal on veelgi halvem. Sestap jäävad teadaolevad põhjapoolsed elupaigad tühjaks ning vähesed alles jäänud metsised kolivad karjäärimännikutesse, kus nad vaikselt hääbuvad.

Kuidas asjad tegelikult on ja lähevad, seda näitab aeg või siis põhjalikum metsiste leviku analüüs Narva karjääris ning sellest põhja jäävates metsades.