Murukana on nurmkana hästi iseloomustav hellitusnimi läbi keskmiselt looduskaugepoolse vaatleja prisma. 

Nurmkana ehk põldpüü (Perdix perdix) on meeleolukas väike tegelane, keda on talvel märksa lihtsam kohata kui suvel. Tõenäosus neid talvel näha on tõesti kordades suurem, kui teistel aasta-aegadel.

Praegu on kindlasti hea võimalus loodussõpradele ja fotoküttidele, kes tahaksid neid toredaid kanalisi vaadelda või jäädvustada. Korralik lumevaip ja pakane juhatavad hajali paiknenud nurmkanade pesakonnad-salgad rohkem inimeste silma alla – asulate, talude, lautade, tee-äärsete põldude lähedusse. Neist paigust peakski neid otsima. 

Pole palju aastaid varem sattunud nägema nii palju nurmkanade salkasid, kui on pakkunud seda veel kestev jaanuar. Üle keskmise paksu lumekattega talveolud ongi nurmkanad sundinud sageli just teede äärde. Nad on lihtsalt veidi hädas ja sel moel neid rohkem silma hakkab. Muidugi võis sagedasem nurmkanade nägemine  olla ka puhas juhus ja vedamine.

Aga ehk oli pesakondade suurusele ja ellujäämisele soosiv möödunud pikk ja kuiv suvi. Nurmkana tibud toituvad enne taimetoidule minekut loomsest toidust putukate näol, keda sooja suvesse jagus küllaga. Põldpüüde surmavaenlased rebased, kährikud ja varesed tegutsevad muidugi iga ilmaga. 

Vikipedia andmetel elab soodsamate elutingimuste tõttu põldpüüsid muude piirkondadega võrreldes arvukamalt Harjumaal ja Tartumaal, hiljutiste vaatluste põhjal tundus neid rohkem olevat ka Viljandimaal. 

Inimese jaoks on nurmkana olnud eriti hinnatud väike amps, mis on kindlasti kaasa aidanud linnu populatsiooni vähenemisele. Hinnanguliselt on viimase kolme aastakümne jooksul tema arvukus Euroopas vähenenud enam kui 80%. Nii elabki seda väikest kultuurmaastike lindu Eestis viis korda vähem kui 20.sajandi keskel olles langenud nii 4000 - 8000 paarini (2013.aasta andmetel).