Müürimesilaste püramiidi saladused
Mesilased ja kimalased on tuntud oma töökuse ja usinuse poolest ning loomulikult teevad nad oma kõige tähtsamat tööd just kevadel – tänu neile kannavad kevadised õitsevad aiad suvel ja sügisel saaki. Samas ei reageeri kõik tolmeldajad aprillis-mais temperatuurikõikumistele ühtemoodi – paljud neist peidavad end külma saabudes varjupaikadesse, võttes tööst pausi. Ja selline sunnitud paus aktiivse õitsemise perioodil võib tulevast saaki tõsiselt mõjutada.
Müürimesilaste majadel on palju võimalikke värvitoone – teod andsid endast parima! Kuid ühed kõige varasematest ja vastupidavamatest tolmeldajatest – müürimesilased – taluvad külma kergemini kui teised ega katkesta tööd ka sellistel päevadel; aedades, kus neid leidub, on saak alati parem. Seetõttu hoolitsevad kogenud aednikud sageli ise, et need mesilased aias oleksid, kuigi nad ei tooda mett.
Jälgisin müürimesilasi juba mais, juunis nad tavaliselt lõpetavad oma töö, olles eelnevalt hoolitsenud tulevaste järglaste eest, samal ajal saab otsa ka nende lühike, vaid aasta kestev elu. Juuli esimesel nädalal sain aga tunnistajaks pesa jaoks järjekordse salajase varjupaiga rajamisele, ilmselt tegutses seal üks praeguse hooaja viimastest müürimesilastest.
Kõik müürimesilaste liigid rajavad oma pesad puidu- või pinnaselõhedesse ja avaustesse, varreõõnsustesse või tigude tühjadesse kodadesse ning nende kõigi eluviis on ühesugune. Kuid üks neist – müürimesilane Osmia bicolor – paistab silma oma erilise võime poolest oma pesadele varjualuseid ehitada.
Noored
isased müürimesilased kooruvad juba märtsis-aprillis ja hakkavad kohe tulevase
pesa jaoks kohta otsima. Selleks valivad nad tühja teokarbi – ja seda
mahajäetud ning kasutuna näivat varandust on meie metsades ja aedades küllaga.
Nad võivad leida näiteks sellise teokarbi.
Müürimesilane
eelistab suhteliselt suuri salu-vööttigude, võsa-vööttigude, põõsatigude või
viinamäetigude kodasid. Meil on neid tigusid tõesti palju – nende krigin talla
all on ilmselt tuttav kõigile, kellele meeldib metsas käia või aias töötada,
eriti sageli kostab seda heli saabaste alt pärast vihma.
Kui nii ilus maja tühjaks jääb, siis on kahju seda niisama maha kanda, aga müürimesilased leidsid neile hea taaskasutuse!
Müürimesilaste
majadel on palju võimalikke värvitoone – teod andsid endast parima!
Kuid tigude värve imetledes võib kõrvale jääda põhiteema – müürimesilaste elustiil. Tuleme tagasi mesilaste juurde.
Paar nädalat pärast isasmesilasi – kuskil märtsi lõpus või aprilli alguses – kooruvad emased müürimesilased, et hakata koos isastega juba väljavalitud koda pesa jaoks ette valmistama: nad varuvad toitu tulevasele vastsele.
Toiduks kasutavad nad mitmesugustelt taimedelt kogutud nektarit ja õietolmu: varakevadel päästab neid, nagu teisigi varaseid putukaid, õitsev paju, pärast seda külastavad nad juba ka teisi õitsvaid taimi.
Pärast
seda muneb emane reeglina ühe muna ja sulgeb teokarbi sissepääsu läbinäritud
taimede, mullatükkide ja väikeste kivikeste kleepuva seguga.
Ja
lõpuks, olles teokarbi sulgemise lõpetanud, hakkavad müürimesilased seda
maskeerima – just seda protsessi saab edaspidi täpsemalt jälgida.
Maskeerimiseks võetakse kasutusele igasugune ehitusmaterjal – mitmesugused oksajupid, rohulibled, männi- või kuuseokkad.
Siin lendab müürimesilane, kandes osakest mingist taimest.
Ja siin tirib mesilane männiokast.
Müürimesilane kannab pesa juurde tükikest mingist taimevarrest.
Väidetavalt ripub NASA kosmosekeskuses plakat, millel on kirjas: „Mesilase aerodünaamiline keha pole lennuks sobiv, aga õnneks mesilane ise seda ei tea.“
See tähendab, et aerodünaamika seaduste järgi on mesilase tiivad liiga kitsad, et tema keha lennus hoida, kuid mesilane ei tunne füüsikaseadusi ja lendab ikkagi.
Kas see on tõsi või mitte, kuid vaadates, kuidas müürimesilane veab lennates oksa, mis on tema suurusega võrreldes otsekui palk, võib arvata, et mesilane rikub tõesti füüsikaseadusi.
Müürimesilane lendab männiokkaga pesa juurde
Ja lõpuks on siin suure ehitustöö tulemus – müürimesilase konspiratiivpesa õlepüramiidi kujul.
Ja kui tõstad selle püramiid-peidupaiga mesilasele märkamatult üles, siis on selle all nagu vaarao muumia sarkofaagis just selline teokarp – seekord põõsateo oma –, mille sees on tulevase mesilase embrüo. Pärast vaatamist paneme kõik hoolikalt oma kohale tagasi.
Vaat niisugune ebatavaline müürimesilane.
Hooajal aprillist juuli alguseni jõuab ta teha viis-kuus niisugust pesa, seejärel sureb. Ja see pesa oli ilmselt viimane. Järgmisel kevadel lendab sealt välja uus põlvkond, kes kordab kõike algusest peale.
Lisa kommentaar