Vahelduseks nädalavahetuseti suuremat koormust kandvatele matkaradadele võiks alternatiivina kaaluda ka kodu- või suvilalähedaste põlispuude, rändrahnude jm looduslike üksikobjektidega tutvumist. Sellisel lähenemisel on lausa mitu positiivset aspekti – üheltpoolt värskes õhus viibimine ja liikumine, teisalt tutvumine selliste vaatamisväärsustega, mis muidu organiseeritud ja registreeritud matkaradadele alla kipuvad jääma, ja mõistagi võimalus seda teha sotsiaalselt distantseeritud moel.

Pakun välja ühe sellise objekti, mis igast suunast tulijale kaugelt silma paistab ja mida on raske mitte märgata.

Harjumaal Kose kandis liikuvatele inimestele on kindlasti tuttav tugimaantee ääres kasvav suur ja ilusa võraga mänd Ojasoo külas.

Ojasoo mändide nime all tuntud kahest põlispuust on üks kahjuks kuivanud, veel püsti oleva raagus ja mädaneva tüvega männi ümbermõõt on 3,0 m ja kõrgus 24 m. Tohletanud puu kõrval on sirgumas aga noor männihakatis, läheb veel vast üle paarissaja aasta enne, kui temast võiks ka põlispuu saada.

Täie tervise juures olev põlismänd on 22 meetrit kõrge ja tema ümbermõõt on 3,1 m. Siia kõrvale Eesti kõige jämedamaks männiks peetava Jaani-Hansu männi ümbermõõt, mis on 4,47 m. Ojasoo mänd on küll pea poolteist meetrit peenem, aga on ikkagi vägev ja lausa kutsub embama. Puule lisab meeldejäävat isikupära kunagisest koorevigastusest tüvele jäänud jälg.

Teise puu käsi käis Hendrik Relve andmeil kehvasti juba 90ndate lõpus, aga siis oli männi latv veel haljas, sajandivahetusel oli puu juba kuivamas. Pikka iga Ojasoo männile ja tema järelkasvule!

Vahelduseks kaardirakendustele võiks uuel, ja järgnevatel pimedatel ning poristel nädalavahetustel, vahelduse mõttes välja otsida paberkaardid ja -atlased ning avastada sihipäraselt kasvõi kodulähedast loodust. Julgen väita, et meist igaüks, olenemata aadressist, üllatub, leides kaardilt enda naabruskonnas loodusobjekte, mille olemasolust tal aimugi polnud.