Ida-Virumaal Peipsi järve loodekaldal asuv Kauksi oja loodusrada (3,6 km) algab RMK Alutaguse rahvuspargi külastuskeskuse õuelt. Sarnaselt teistele RMK matkaradadele on ka see varustatud viitade ja infotahvlitega. Ikka selleks, et nautida loodust ja saada uusi teadmisi!


Tegelikult on Kauksis matkamiseks mitu erinevat rada, mille pikkused on vahemikus 3,6–4,4 km (Luite matkarada). Meie grupp läbis kergeima raja. See oli ka igati loogiline, sest rühma kuulus nii hallipäiseid härrasid ja prouasid kui ka algkooli- ja isegi lasteaialapsi. Pabistamine oli siiski asjatu, sest teel olles kellelgi probleeme ei tekkinud. Pealegi tundus mulle, et kui mõni lõik välja jätta, siis sobiks see rada ka lapsevankritega daamidele. Teekond oli lihtne ja raskeid kohti ei olnud.

Tänu giidile-loodusloolasele Svetlana Suhhomjatnikovale osutus retk põnevaks ja harivaks.

Matkajad said teada palju uut kohaliku looduse, taimestiku ja loomastiku kohta. Nüüd teame, kuidas kindlaks teha, kas metsas elavad lendoravad, ja saime teada ka seda, et nad tegelikult ei lenda. Meile räägiti, kuidas on tekkinud Peipsi järv, kes istutab metsa tammed, kuidas määrata noore männi vanust, kes on sipelgapesas peremees, kas ämblik on putukas või mitte, kuidas asetsevad linnul suled ja veel palju muudki.

Aga kõigest sündmuste järjekorras.


Matkale eelnes 25-minutilise loodusfilmi „Alutaguse rahvuspargi aarded“ linastus külastuskeskuse kinosaalis.

Seejärel liikusime matka alguspunkti, kus oli stend piirkonna ja marsruudi kaartidega. Seal jagati mõned juhtnöörid ja oligi minek!

Pärast filmi vaatamist ja lugusid kohalikest metsaelanikest olime valmis matkal kohtuma karude, ilveste, huntide ning teiste näriliste ja sõralistega. Paraku me neid loomi rajal ei näinud, nagu ei kohanud me ka ühtegi viiest kotkast, musträhni ega ka Alutaguse metsade ja soode kõige haruldasemat esindajat põldpüüd. Samuti ka mitte lendoravat – Ida-Virumaa ilu ja uhkust. Muide, lendorav on Euroopas ohustatud liik. Teda leidub veel vaid Soomes ning Eestis Lääne- ja Ida-Virumaal.

Metsamehed teavad rääkida, et mänd kasvab hästi liivasel pinnal, turbarabas ning niiskes soos. Ja Peipsi järve põhjakallas ongi liivane...




Matka noorim liige, nelja-aastane Harri, näitab meile kollast pilvikut. Kes teab, ehk seisab meie ees tulevane mükoloog. Uus põlvkond kasvab peale!


Rannapungerjast Vasknarvani ulatuv kaunis männimets rannikulähedastel liivaluidetel on omaette vaatamisväärsus. Mändide paljastunud juured on muljetavaldavad: „Et siin seista, pean ma juurest kinni hoidma!“


Lähme nüüd järve äärde. Siin on lapsevankriga raske liikuda. Kuigi mine sa tea, võib-olla on lastele mõeldud maastikuvankrid juba olemas.

Ilm on ilus ja vesi soe, kuid suplejaid on sinivetikate tõttu vähe.

Kuna vihma pole eriti sadanud, siis on ka seenesaak kasin, kuid seal, kus on sadanud, saab ikka midagi pannile korjata. Riisikaid (valge riisikas, kuuseriisikas, kaseriisikas jne) on vähe ja ka puravikke hetkel ei ole. Seenelised ootavadki juba uut saaki. Ainult kukeseeni kasvab kõikjal. Kuid nagu me teame, kes otsib, see leiab! Siin on harilik kivipuravik, seenekuningas! Isegi liivaluidetel oli ta olemas! Tõsi, lähemal uurimisel selgus, et see seen ussitab.


Erilist tähelepanu äratas sisaliku kohtumine tema jalutu sugulase vaskussiga (Anguis fragilis).


Aga liigume edasi.


Siin on sild üle Kauksi oja, millele panin kohe nimeks Huang He. See tähendab hiina keeles kollast jõge.

Kas keegi mäletab veel sellise muusikalise kollektiivi nagu Christie unustamatut meistriteost „Yellow River“?


Suurema osa marsruudist ümbritsesid meid mustikapõõsad, mõned neist täiesti puutumata. Soovijad said neid suurepäraseid ja tervislikke marju nautida täiel rinnal. Blueberry fields forever!


Pärast poolteisttunnist rännakut pöördusime tagasi „baasi“, kus meid ootasid tee ja küpsised, mille olid hoolikalt ette valmistanud külastuskeskuse lahked perenaised Aune Ferschel ja Katrin Juuse.

Ka matkajatel endal oli kogunenud omajagu saaki. Mis võikski olla parem kui einestamine looduses!


PS. Üllataval kombel kohtasime siiski ka karusid. Siin on nad meie giidi käes. Sveta ja karud.