RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
05. aprill, 2019

Riigimetsateenijate teenistuskord – üks rangemaid Eestis

10. detsembril 1935 kinnitas põllutööminister oma käskkirjaga „Riigimaade ja metsade valitsemise ja majandamise juhendi“, mis koondas endasse kõik eeskirjad ja juhised, mida riigimetsateenijatel tuli silmas pidada.

Tekst: Ain Kütt, RMK Sagadi Metsakeskuse muuseumi juht
Fotod: RMK Sagadi Metsakeskuse muuseum
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Osalt sõjaväestatud korra taustal oli loogiline, et pea kõik metsateenijad kuulusid ka kaitseliitu. Pildil Pärnu ja Kilingi metskondade töötajad riigikaitse õppuse rivistusel 1936. aastal.

Kuude osasse jaotatud äärmiselt mahukas juhend oli oma olemuselt vast kõige üksikasjalisem, mis kunagi Eestis ühe tsiviilametkonna kohta koostatud. Juhendit võib pidada täienduseks aasta varem ilmunud esimesele Eesti metsaseadusele, täites seadusega lahti kirjutamata jäänud rakendusliku osa. Alljärgnevalt vaatleme lähemalt juhendi ühte ja ehk tänapäeva kontekstis kõige huvitavamat osa, nimelt metsateenijate teenistuskorda, täpsemalt selle käitumisreegleid puudutavaid peatükke.

Eeskujud piiri tagant

Eesti saatust on sajandite vältel mõjutanud paiknemine kahe selgelt merkantilistlike põhimõtetega rahvuse vahel – ühelt poolt kurikuulus Preisi ordnung ja teisalt venelastele omane põhimõte kontrollida riiklikult kõiki ja kõike. Arvestades juurde veel mõlema nimetatu suure armastuse mundrite vastu, saamegi lähtealuse, mille pinnalt tuleb otsida põhjendusi 1935. aastal Eestis kinnitatud teenistuskorra olemuse mõistmiseks. Üsna üheselt on see kord saanud mõjutusi mõlemalt poolelt, lõpptulemuseks aga väga rangete ja tänapäeva mõistes kohati üsna isepäraste põhimõtetega reeglistik.

Kaitsevägi annab suuna

1934. aasta metsaseadusega oli kehtestatud üheksast ametikohast koosnev astmestik, kus kõige kõrgemal troonis riigi maade ja metsade valitsuse direktor ning lõpus metsavaht. Nende vahele jäid abidirektor, büroo juhataja, metsainspektor, revident-metsaülem, metsaülem, abimetsaülem ning metsnik. Uus teenistuskord määras üksikasjalikult ära kõigi astmete omavahelise suhtluse. Nii sätestas käitumisreeglite esimene punkt, et pöördumisel ülema poole või jutlemisel temaga teenistusasjus, peab seisma valvelseisangus ning nimetama ülemat ametinimetusega, lisades juurde „härra“, ülemaid kohustati aga alluvaid kutsuma ametinimetuse ja perekonnanimega.

Teenistuskord sätestas eraldi tava- ning piduliku vormi. Viimast võis kanda peale kella 17 ja ainult pidulikel üritustel. Pildil Vastseliina metsaülem Herman Org pidulikus vormis.
Ülema sisenemisel ruumi pidi alluv tõusma püsti ning võtma valvelseisangu. Ametiruumides võis uuesti istuda alles ülema loal, avalikes kohtades pärast tervitamist. Ülema käsu või küsimuse peale oli alluval kohustus vastata kas „saan aru!“ või „just nii!“. Hüvastijätuks tuli alluval kaitseväeliselt tervitada ehk anda au, pöörata riviliselt ümber ning lahkuda. Loa selleks andis ülem sõnadega „see on kõik“.

Tere kui kohustus

Kogu tervitusprotseduur ning käitumine ülema juuresolekul oli väga üksikasjalikult lahti kirjutatud. Alluv pidi alati tervitama esimesena, vormis olles kehtis tervitamisel kaitseväes maksev kord. Vormimütsi kandes oli seda keelatud tervituseks peast võtta, reegel nägi ette käe vormimütsis pea juurde tõstmist, ilma mütsita tuli ülema ees aga kergelt kummardada. Lähemale kui kahe sammu kaugusele ei olnud viisakas ülemale minna. Tervitussõnu lausus esimesena aga ülem, tervitusele „Tere!“ tuli vastata „Tervist!“ ning lisada koos liitega „härra“ tervitaja ametinimetus. Vastastikune tervitamine oli kõigile metsateenijatele rangelt kohustuslik.

Ülema juuresolekul oli keelatud alluval suitsetamine, seda võis vaid ülema loal. Tänaval tuli alluval liikuda ülema vasakul käel ning selliselt, et ülemale jääks sammumiseks lahedalt ruumi. Kohtades, kus kõrvuti kõndimine polnud võimalik, tuli ülemal lasta ees minna. Ruumides sees tuli ülemal lasta esimesena uksest läbi minna.

Ranged karistused

Üksikasjalikult määrati ära kõikvõimalikud distsiplinaarkaristused üleastumiste eest. Sõnakuulelikkuse olulisus oli ära märgitud ka sama teenistuskorraga kehtestatud riigimetsateenijate ametivandes, mille tekst kõlas järgmiselt: „Mina tõotan ja vannun ustavaks jääda Eesti demokraatlikule vabariigile ja tema seaduslikule valitsusele ning oma südametunnistuse järgi ausasti täita kõiki neid kohuseid, mis minu kätte usaldatud amet mulle peale paneb, teades, et seadus ametkohustuste rikkumist karistab“. Ja karistas ka. Kokku oli kuus karistusastet, neist väikseim märkus ning tõsiseim ametikohalt tagandamine. Märkust määrati reeglina käitumist puudutavate pisieksimuste eest. Need küll fikseeriti kirjalikult, kuid neid ei avalikustatud. Noomitus tehti aga juba kaastööliste juuresolekul. Tollaseid üsna nigelaid palku metsasektoris arvestades oli üheks ebameeldivamaks karistuseks rahatrahv, mida võis määrata ühest kroonist veerand kuu palgani. Üldiselt võeti see palgast maha ja tulu arvati riigi üldisesse kasumisse, kohapeale ei jäänud sellest sentigi. Kui ühe aasta jooksul oli töötaja saanud hakkama kahe samasuguse eksimusega, andis see võimaluse viia eksinu üle madalamale ametikohale.

Põltsamaa metskonna töötajad 1934. aastal metskonna trepil. Üldist teenistuskorda pole veel kehtestatud ning täismundrit kannab vaid metsaülem Oskar Uustalu, ülejäänud meestel on kanda vaid ametimüts.

Käsk on täitmiseks

Käsk oli uue teenistuskorra järgi vanem kui meie. Täitmata võis jätta vaid selgelt kuritegeliku käsu, kuid sellest tuli omakorda kohe võimudele ette kanda. Samas tsiviilseadustega vastuolus olev käsk tuli täita, vastutus jäi sel juhul küll käsuandja kanda. Kõikide käskude täitmisest tuli ülemale täpselt ette kanda. Teenistuskord kehtestas omamoodi ringvastutuse, kus käsusaaja sai käsu täitmata jätmise eest karistada ja kui ülem polnud selle eest piisava rangusega alluvat karistanud, sai oma vitsad ka tema. Ühtpidi oli eelduseks kindla korra ning tõrgeteta toimiva süsteemi tagamine, teisalt tuli tihti mängu just inimlik mõõde, kus tegelikkuses püüti hakkama saada inimlikumalt kui kord ette nägi. Siin oli üheks peamiseks põhjuseks metsandussektoris valitsev krooniline tööjõupuudus ja liiga kergekäeliselt töötajaid karistada polnud lihtsalt mõttekas.

Ametivorm toob ranguse

Üheks eelduseks sellise teenistuskorra kehtestamiseks oli metsaseadusega määratletud ühtse ametivormi kehtestamine. Enne seda kanti kas kaitseväe päritolu või isegi veel tsaariajast pärit riideid. Uue teenistuskorraga pandi paika üksikasjalikud kirjeldused kõigile vormiriietele ja ka ühtsed vormikandmise reeglid. Vormikandmine oli tööajal kohustuslik kõigile, kellele ametivorm ette nähtud oli. Töövälisel ajal vormi kandmist ei peetud heaks tooniks ning mõnedel puhkudel oli see ka üheselt keelatud, nagu näiteks poliitilistel kogunemistel või „alaväärtuslikkudes restoranides ja kõrtsides.“ Millised restoranidest alaväärtuslike alla liigituvad, seda kahjuks lahti ei kirjeldatud. Samuti oli vormikandmine keelatud välisriikides juhul, kui seal viibiti eraviisiliselt.

Kogu vormikandmise üksikasjad kirjeldati üksipulgi lahti. Määratleti ära isegi sokkide värv, mis pidi ühtima kingade värviga. Ametiüritustel oli aga näiteks keelatud kalosside kandmine. Üleminek suviselt vormilt talvisele ja vastupidi pidi toimuma vastavalt kas 1. novembril või 1. aprillil.

Tänapäeval tundub ehk veider, et kõik üksikasjalik kirjeldus vormi ja selle kandmise kohta käis vaid meeste riiete kohta. Naistele polnud ametlikku vormi ette nähtud. Ilmselgelt ei nähtud ka ette võimalust, et mõni naine nii kõrgele ametikohale, mis metsateenija vormi kandmist nõuab, üldse sattuda võiks. Üksikuid naisi näiteks metsavahtide hulgas siiski oli. Peaasjalikult töötasid naised metskondades asjaajajatena ja vormi neile ette nähtud ei olnud ning nad kandsid omi igapäeva riideid.

Teenistuskord sätestas ka üksikasjaliselt relva kandmise ja sellega toimetamise. Pildil näitab eeskuju Aleksander Tiits Rava metskonnast 1940. a.

Kokkuvõttes võib öelda, et metsateenijate teenistuskord oli üks rangemaid tollases tsiviilteenistuses. Isegi raudteel, mis oli tol ajal sõjaliselt olulisem kui metsandus, olid reeglid tagasihoidlikumad. Metsandustöötajate käitumisnormide sidumine nii tihedalt kaitseväe korraga oli natuke üllatav ja kohati ka arusaamatu kaasaegsetele. Ajakirjas Eesti Mets ilmus korduvaid selgitusi ja juhiseid teenistuskorra kohta, kus peamiselt jäi kõlama mõte, et seda kõike on vaja eelkõige metsandussektori ühtseks liitmisel. Kui palju see õnnestus, on juba vaatenurga küsimus. Igal juhul hakati teenistuskorrast tulenevaid reegleid rakendama juba metsandust õppivate noorte hulgas, näiteks Voltveti metsakoolis mindi ka välitöö praktikale rivis ja marsisammul. Hea distsipliini tulevikuks tagas see kindlasti.

Lisa kommentaar

Email again: