Tekst: Inga Lunge
Fotod: Marianni TÜ / Aldo Luud
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kes ta on?

Sajab laia lund. Ma seisan autoga üksikul metsa viival teel. Ootan meest, kellest ma päriselt midagi ei tea. Me võiksime teha intervjuu üle veebi, see olekski praeguseid olusid arvestades turvalisem ja mõistlikum. Aga ma usaldan sisetunnet. Annan endale aru, et ma ei tea ajakirjanikutööst eriti midagi, ja lepin kokku kohtumise võõra mehega võsas.


RMK punane auto peatub minu kõrval. Vaiksel teelõigul ei liigu sel kellaajal just eriti palju inimesi. Mulle tundub, et lihtsalt „tere“ öelda on kuidagi vähe. Kontakte tuleb praegu vältida, aga mul on tunne, et see inimene on justkui „meie pere liige“, ja ma ulatan tervituseks käe.
Sander Sandbergi hobi on kalastamine, täpsemalt jõeforelli püük. „Minu eeskujuks oli vanaisa, kes oli väga looduse usku. Sealt kasvas see huvi välja,“ selgitab Sander, kui liigume mööda maanteed Kunda jõge ületava sillani. Esimesed kalapüügikogemused sai Sander juba lapsena Haljala väikestel tiikidel. Veidi suuremana väntas ta aga koos sõpradega jõe äärde kala püüdma. „Oma esimesed jõeforelli-kontaktid sain, ma arvan, umbes 15-aastaselt Selja jõel,“ märgib Sander.
Praegu töötab noormees valdkonnas, mis on erialaline, aga ühtlasi ka hobi eest. Pealiskaudsel lähenemisel tundub, et otse ülikoolist Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonda tööle suundunud ja nüüd RMK projektidega seotud Sander pidi ülikooli ajal küll ainult nina raamatus istuma. „Sander ei olnud kindlasti tuupur, aga ei pidanudki olema, sest ta oli arukas!“ kummutab ülikoolikaaslane Gerli Albert selle arvamuse. „Ta oli pigem vaikne ja tagasihoidlik, aga kui oli vaja sõna võtta, siis võttis! Alati tuli sealt midagi mõistlikku.“
Ülikooli ajal tegi Sander järvede peal võrkudega teaduspüüki – tuli määratleda erinevad kalaliigid ja kalade vanuse struktuurid. Nüüdseks on võrgupüük tema jaoks kaugeks jäänud, aga Eesti Maaülikoolis kalanduse ja rakendusbioloogia erialal sai võrkudega mitmel suvel läbi uuritud üle 16 Eesti järve.

Praktiline elluviija

„Täna olen ma RMK-s praktiline elluviija – kui otsus tuleb, siis meie teeme ära,“ seletab Sander lühidalt oma ülesandeid. 2004. aastal määratleti Natura alad, nendele lisaks on riigisisese kaitse all lõheliste jõed, kui nende jõgede lõikude sisse jäävad takistused, näiteks paisud või hüdroenergiajaamad, siis nendega Sander tegelebki. Kõige lihtsam on Sandri sõnul olukord, kui paisul puudub otstarve (kasutus). Sellised paisud saab likvideerida ja see on loodusele kõige parem.
Järgmiseks võimaluseks on rajada paisudele näiteks kalapääsud – nii looduslähedased kui ka tehiskalapääsud, kuid kindlasti tuleb meeles pidada, et iga rajatud kalapääs on ikkagi kompromiss inimese ja looduse vahel.


2010.–2015. aastal rajatud tehislike kalapääsudega ongi nüüdseks ilmnenud uued mured. „Praegu on rajatud Eestis üle saja eri kalapääsu.“ Kuid just tehiskalapääsud on kalateadlaste kinnitusel osutunud mitteefektiivseks või halvimal juhul ei tööta üldse,“ toob Sander välja kitsaskohad, millega praegu tuleb uuesti tegeleda.
RMK on juhtima pandud projekti, mille elluviimiseks panustavad mitu keskkonnakaitsega tegelevat ametkonda. Otsuse juures anda praktiliste projektide elluviija roll RMK-le sai määravaks asjaolu, et RMK teeb ka teisi looduskaitselisi töid, sealhulgas soodel ja rabadel, ning RMK haldusesse kuulub ka Põlula kalakasvatuskeskus, mis samuti aitab taastada eri kaitsealuste liikide asurkondi.
„Keskkonnaministeeriumist saadud kogemuste ja teadmiste põhjal üritan praegu RMK-s paisude lahendamiseks leida võimalikult efektiivseid ja looduslähedasi lahendusi. Tehislikud lahendused on kulukad ega ole siiani ennast tõestanud,“ sõnab Sander: „Eelnevatel aastatel on tehtud lahendusi, mis täna kahjuks ei tööta või paisjärve alles jätmisel puuduvad omanikel paisjärve hoolduseks edasised rahalised vahendid. Praegu tuleks kõik lahendada nii, et see ei vajaks omaniku hooldust või tulevikus lisainvesteeringuid. Püüame nii, et kõik saaks lõplikult korda.“ On ridamisi selliseid objekte, kuhu on aastaid tagasi investeeritud, kuid nüüd tuleb teha uuesti ja paremini. Rahuliku, tasakaaluka, kuid otsusekindla olemisega Sander on lõheliste liikumisvabaduse võtnud oma südameasjaks.

Kalapüük

Ronime järsakust alla Kunda jõe äärde. Võtsin igaks juhuks kaasa suure ritvade koti ja paraja valiku lante. Juba mõne hetke pärast saan aru, et minu ritv ja isegi landid on liiga pikad. Aga ma ei anna alla. Sander pakub viisakalt oma lante. Uhkus ei luba esimese pakkumise peale neid vastu võtta. Lumesadu tiheneb. Fotograaf, kes meist sammugi maha ei jää, on juba esimeste sammude järel sulalumest läbimärg. Aeg-ajalt vajume kalda serva pidi liikudes põlvini lumme, lükkame eest oksi, ronime üles ja alla. Aga siis see juhtub. Sander tabab esimese jõeforelli, kelle ilusti vette tagasi laseme. Nüüd olen juba nõus tema lantidega püüdma. Sander tegutseb vaikselt ja veidi aja pärast on landi otsas juba teinegi forell. Rõõm on suur, aga head kadedustki omajagu.


„Kas sa röövpüüdjatega ka oled tegelenud?“ uurin Sandrilt. „Sellega tegeleb Eesti Kalastajate Selts. Eelmine sügis sain neile pea kuu aega igal õhtul abiks olla. Vabatahtlikul kalavalvel on olnud meeletult positiivne efekt. Peale füüsiliste takistuste eemaldamist jõgedelt on vabatahtlikud kalavalvurid andnud viimase vajaliku panuse selleks, et meie kalavarud taastuks ajaloolistele tasemetele.“
Suurimaks tabamiseks peab mees ise vabatahtlike poolt Mustojal kinni peetud röövpüüdjaid, kes olid elektriga püüdes mõnekümne minutiga suutnud jõest välja tirida pea 30 meriforelli ja lõhet, mis teeb kokku üle 120 kilogrammi kala. Arutame koos, mis üldse selliste inimeste puhul aitaks. Sandri oskus näha suuremat pilti on imetlusväärne: „Kõik algab lapsepõlvest, sellest kuidas sind on kasvatatud. Mäletan, et käisime Haljala koolis õppides samuti Mustoja jõe ääres. Püüdsime liblikaid, määrasime taimi, uurisime jõe elustikku – sealt saabki alguse looduse hoidmine, sealt tulevad teadmised. Kui juba lapsena tead, kuidas loodus toimib, siis äkki ei hakka suurena röövpüüdjaks. Mustojal tabatud röövpüüdjate hulka kuulusid ka kahjuks mitmed noored. Sellist teguviisi pärandatakse kahjuks põlvest põlve.“

Kui on mure

Libisen ühel hetkel endalegi ootamatult ühe jalaga jõkke. Spagaat on vägev, kallas viltu, üks jalg lume all kinni, teine reiest saadik Kunda jões. Sander tõmbab mu välja.
Sandri elukaaslase Tanikaga õnnestub mul päev pärast kalaretke pidada maha põgus telefonivestlus. Selgub, et abivalmidus, eriti just töistes suhetes, ongi Sandri üks olulisi omadusi. „Ta on tasakaalukas ning igas olukorras väga selge mõistuse ja suhtumisega. Ta pühendab palju aega teistele ning teiste abistamisele ka oma töö juures,“ kinnitab Tanika.
Mida teha siis, kui kellelgi meist on tunne, et mõni pais takistab kalade liikumist? Kelle poole pöörduda? Palun konkreetset retsepti, sest tundub, et Sander oskab aidata. „Ma tean, mis paisust sa räägid. See on ilmselt Tammeveski pais. Mul on need paisud juba vaikselt pähe kulunud,“ muigab Sander, kui minu enda muret Navesti jõe pärast kuuleb.
„Esimene kontakt, kui on mingi mure, peaks olema Keskkonnaametiga. Neil on andmed lubade kohta, nemad teavad öelda, kas seal üldse peab kalapääs olemas olema. Kui Keskkonnaametiga on ühendust võetud ning kui omanik on nõus mõistliku lahendusega ja tegu on abikõlbuliku kuluga, leitakse vajaduse korral riiklikud vahendid olukorra parandamiseks,“ juhendab Sander. „Projektiga seoses saame eraomanikule ka midagi vastu pakkuda. Näiteks Sindis tehti neile, kel pärast paisu lammutamist salvkaevudes veetase langes, puurkaevud. Positiivne info on seegi, et juba poolteist aastat pärast Sindi paisu langemist on meriforellid ja jõesilmud jõudnud Paide alla ning ka Navesti jõkke.“
Sel päeval Sandri poolt püütud forellid ujuvad Kunda jões edasi. Selleks, et nad saaksid tulevikus liikuda vabalt oma kudealadesse kõigis Eesti lõheliste jõgedes, tuleb maha võtta veel nii mitmedki takistused. Sander Sandberg on oma diplomaatilise suhtlemisoskusega kuldaväärt inimene töö peale, mis vajab kannatlikku, selge sihi ja suure hingega pühendujat. „Maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult,“ kirjutab Kivirähk romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu“.
Mina usun, et mees RMK-s, kes teab tänu oma vanaisale kalasõnu, oskab ja suudab Eesti jõgesid ning neis elavaid lõhelisi aidata.


Inga Lunge
Loo autor Inga Lunge on lisaks näitlejatööle ka kirglik kalastaja. Möödunud aastal valiti ta Eesti Spinninguspordi Liidu juhatusse. Seega lisaks kalastamisele tuleb aeg-ajalt teha ka olulisi otsuseid spordiala populariseerimise suunas ja tegeleda eri võistlusetappide organiseerimisega. 2020. aasta kevadel ilmus tal järjekorras teine raamat „Ma kirjutan Sulle“, mis tänavu veebruaris valiti möödunud aastal ilmunud 25 kaunima raamatu hulka. Inga on kirjutanud palju laulutekste ansamblitele Justament ning Lindpriid, tema kirjutatud lasteraamatule „Nupukas Nora“ on oodata juba sel sügisel järge. Selle aasta algusest juhib Inga Lõuna-Eesti hommikuprogrammi raadios Ring FM. Oma elu esimese artikli kirjutas Inga alles nüüd. Väljakutse vastuvõtmisel sai otsustavaks Sander Sandbergi armastus kalastamise vastu.