Aga üks kalaliik, kelle kohalolekut ei ole Keila jões kalakaamera ajaloo jooksul varem veel märganud või polnudki neid siia veel jõudnud, on võõrliik ümarmudil (Neogobius melanostomus). Tema nägemine ühes Eestimaa parimas lõhejões küll kuidagi rõõmu ei valmista. Olgugi, et ümarmudila kahjulikest mõjudest lõhilaste koelmutel pole veel uuritud, võime ette kujutada, kuidas koletu marjaõgijate hord võib lausa lõhe-meriforelli kudemise hetkel kümnete kaupa ahnelt marja õgida. Igal juhul tundub, et ümarmudilate sissetung jõkke paistab olevat palju keerulisem ja tõsisem oht lõhilastele, kui võitlus röövpüüdjatega. Igatahes kalakaamera näitab, et ümarmudilad on Keila jões jõudnud vähemalt 200 m kaugusele rannast – küllap juba koseni välja. Tendents oma levilat mageveekogudesse laiendada on saanud trendiks kõikjal maailmas, kuhu see elukas on jõudnud. Kalakaamerat jälgides tunneme jõe põhjas tegutseva väikesekasvulise ümarmudila ära tema esimese seljauime tagaosas paistva musta laigu järgi. 

Peale kalade on kaamera ümbrus koduks veel peale partide ja kolme pojaga kühnokk-luige paarile veel ka koprale ja kolme pojaga saarmaperele. Kobras on mitmel korral kaamera eest läbi ujunud ja soga üles keerutanud või siis kuskil vahetus läheduses kostub lihtsalt tema närimise häält. Saarmas tegi täna öösel sellise triki, et lükkas kaamera betoonalusele lisaraskuseks pandud kaks ülemist kivi napilt kaamerakesta kõrvale.