Tekst ja foto: Tiit Hunt




Nüüdne matkaja eksimist kartma ei pea – rada on hästi ja rohkelt tähistatud, laudteed ja hakkpuidurajad teevad selle lihtsalt läbitavaks ja lastesõbralikuks. Murakad, mustikad, kukemarjad ja sinikad on juba valmis ning ootavad sööjaid, pohlad ja jõhvikad on veel ootel, aga kaugel nende aegki on. Palaval suvepäeval raba kohal heljuv sookailuhõng vaevalt küll kedagi rappa ära eksitab, aga olge igaks petteks hoiatatud.



Ringi teeb rada küll – umbes 4,5. kilomeetril kulgeb see üle raba, rabasaarte ja põikab Alatsi järve äärde, kus paikneb pinkidega ujumisplatvorm. Pinke, kus jalga puhata, on teel piisavalt ja ei puudu ka metsaonn pikemaks puhkuseks või piknikuks. Viimati mainitu lähedalt võib leida nii metssea seljasügamispuu kui ka tänapäevase versiooni ohvrikivist, kuhu matkasellid omaalgatuslikult ande on hakanud jätma.



Elujõulistele paganalikele traditsioonidele viitab ka matkaraja alguses kasvav paeltega ehitud pihlapuu, kuhu hea õnne kindlustamiseks enam või vähem käepärastest vahenditest valmistatud linte on seotud.


Ehk võib seda seostada muistse eksimise ja eksitamise vastase abinõuga, kus pühaks peetavale puule ohvriks toodud pael pidi garanteerima õnneliku naasmise.


Seekord valitses Teringi matkarajal kummaline vaikus, täielikus tuulevaikuses polnud kosta ühtegi linnuhäält ei avaras rabamaastikus ega männi- ning lehtmetsas.