Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees tutvustamaks RMK töötajate põnevaid hobisid. 
Tekst ja fotod: Susanna Kuusik

Koolitööst hobiks
Kõik, kes õppisid metsandust, pidid esimesel kursusel tegema sajast soontaimest koosneva herbaariumi. Teisel kursusel lisandus dendroloogia praktikumis sada liiki puid ja põõsaid. Eltermannil oli huvi taimede kogumisega jätkata ja kooli lõpuks oli tal herbaariumis 500 taime. Edasi täiendas Eltermann oma herbaariumi vastavalt sellele, kuidas uued liigid talle tööl või puhkeajal teele sattusid. Praeguseks on RMK metsakorraldusosakonna juhataja herbaariumis 996 Eestist kogutud liiki 112 sugukonnast. Puid ja põõsaid on 248.

„Paraku olen viimased kümme aastat olnud passiivne huviline, kuna liigid said otsa. Muidugi on mul veel palju puudu, aga nende juurde saamine ja tagaajamine tähendaks liiga suurt kulu selle sõna kõikides tähendustes,“ kirjeldab Veiko Eltermann, miks hobi on soiku jäänud. Põhja-Eesti on mehel läbi käidud, kuid puuduvate liikide saamiseks tuleks õigel ajal minna saartele või Kagu-Eestisse.

Muutus ajas
Taimede kuivatamise võtted ja herbaariumi ülesehitus on samasugune nagu koolitöös. Herbaariumi lähemalt vaadates on näha väikseid jälgi aja muutumisest: käsitsi kirjutatud nurgaetiketid on asendunud laserprinteriga tehtud kleebistega. Vanematel siltidel on näha kummiliimijälgi. Taimede alusele kinnitamiseks kasutab Eltermann algusest peale üht ja sama akende teipi – rull pole otsa saanud. Kui taimed on korralikult kuivatatud, siis püsivad nad herbaariumis muutumatult, ei tuhmu ega muuda värvi. Kiiremini kuivavad veelembesed liigid, kuivas kasvanud liikide kuivatamine võtab rohkem aega. Eltermanni sõnul pole tal selliseid liike, mis herbaariumi morfoloogiliselt ei sobi, näiteks hundinui või vesiroos.

Bioloogi juturaamat
Põnevaks lugemiseks ja taimede tundmaõppimise põhiliseks abiliseks peab Eltermann „Eesti NSV floora“ 11-köitelist kogumikku. Talve jooksul kaks-kolm korda võtab Veiko Eltermann herbaariumi ette, lehitseb, tuletab meelde, kus üht või teist taime toomas käis, mis loodus seal ümberringi oli. „Omamoodi ajaviide. See on nagu lugeda meeldivat raamatut teist või kolmandat korda. Mõnikord piisab taimede nimekirja ettevõtmisest ja kõik tuleb meelde.“ Eltermann tunnistab, et on käinud hiljem mõnes põnevas kohas kõndimas ja vaatamas, kuidas mingil populatsioonil läheb.

Leiukohad
Põhilise osa herbaariumist moodustavad Põhja-Eesti liigid. Heaks leidude kohaks on loomulikult puisniidud, kus ühe pinnaühiku kohta on hästi palju eri liike.

Eltermanni herbaariumis on hetkel 51 tarna. 

Eltermann hoiatab, et puisniidust alustades võib pea hakata ringi käima. Lääne-Eesti loopealsed ja Saaremaa on samuti põnevad. Tavaline metsamaastik ei paku kodu eriti paljudele liikidele. Põnevaid leide on ühest maastikust teise üleminekul, näiteks metsaservades ja isegi raudteede ääres.

„Liik on inimese poolt välja mõeldud kokkuleppeline mõiste, seda ei ole objektiivselt looduses olemas. Mingid liigid eristuvad hästi arusaadavalt, teised väga raskelt – see on kokkulepe, kas me neid eristame mitusada liiki või mitte. Näiteks võilill või hunditubakas. Mina pole niimoodi võilillega mitmesaja liigi kaupa tegelenud.“

Maakodu
Eltermann nendib, et herbaariumiga samaväärset hobi tal ei ole tekkinud. Mööndustega võib öelda, et maakodu on Eltermannile hobi eest, seal on palju tegemist. Seal on suhteliselt väikese pindala peale umbes 240 liiki.

Vahtrad. Kõik herbaariumis esindatud liigid on kogutud Eestist, kuid mitte kõik ei kasva siin looduslikult. 

Mitmekesine keskkond tuleb sellest, et maakodus vahelduvad rannavallid nõgudega, mis on väga vahelduva niiskusrežiimiga. Lisaks aitab kaasa valikuline niitmine.
„Neidsamu taimi vaatan seal ehedamal kujul. Neid ei pea ära korjama, näen seal nende arengut, kuidas taimede levik muutub. Loodus ei püsi kunagi ühtemoodi sama koha peal. Populatsioonid liiguvad natuke sinna-tänna sõltuvalt sellest, mis ilm möödunud suvel oli,“ võtab Eltermann nähtut kokku.