Tervitused Elistverest: deegud teevad kõike koos 20.07
Elistvere loomapark on koduks ka loomadele, keda Eesti metsadest ei leia. Kuna nende loomulik elukeskkond on meie omast erinev, veedavad nad suurema osa ajast siseruumides. Näiteks näriliste osakonnast leiab lisaks tänase loo peategelastele veel laborirotte, kairo ogahiiri, hamstreid, liivahiiri, merisigu ja tšintšiljasid. Vaatamata oma väiksusele pakuvad nad samapalju avastamisrõõmu kui suured metsloomad.
Esimesena teeme tutvust deegudega - väikeste
hallikaspruunide närilistega, kes looduses elavad suurte karjadena Tšiilis
läänerannikust kuni Andideni, seda nii tasandikel kui mägedes.
Elistveres on deegud olnud juba pargi asutamisest saadik. Neljast vanast ja seitsmest noorest loomast koosnev perekond elab suures klaasmajas näriliste osakonnas. Nad on väga uudishimulikud loomad, kes meelsasti seltsivad inimestega ning ei jäta kasutamata võimalust uurida ja ka närida kõike, mis puuri pannakse. Vahel isegi klaasist puuri ennast. Nagu inimestegi puhul on noored deegud ülemeelikumad ning harrastavad polka ja poksi vahepealset naljakat tantsu. Vanemad loomad seevastu vaatavad mängu rahulikult oksal istudes.
Magus on deegudele tabu
Elistvere deegude toidulaud koosneb heinast (seda kasutavad loomakesed ka pesaehituseks) ja spetsiaalsetest graanulitest. Vastavalt aastaajale saavad loomad värsket rohtu ning õunapuuoksi. Vahel lisaks saia ja kaera, mida süüakse tagakäppadel istudes ja esimestega toitu hoides. Magusat loomapargi hooldaja-veterinaar Elo Melki sõnul deegudele anda ei tohi - neil on kalduvus suhkruhaigusele.
Kevad paneb deegud laulma
Mai alguses algavad armumängud ja siis on deegud oksal reas ning teevad omapärast siristavat häält. Deegude tiinus kestab 3 kuud ning pesakonnas on tavaliselt 4-6 poega. Erinevalt teistest närilistest on deegude pojad sündides täiesti valmis – karvaga kaetud, silmad avatud ja valmis kohe ringi sibama. Järeltulijaid kasvatab kogu koloonia koos. Deegude eluiga vangistuses on ligikaudu 10 aastat, looduses kuni 15. Elistveres deegudele meeldib - igal aastal sünnib mitu pesakonda poegi.
Deegud on inimesega hästi seltsivad ja rahuliku kohtlemise
puhul ei hammusta. Samas on nad kavalad ning kasutavad igat võimalust puurist jooksu
panna. Elistvere deegudki on oma hooldajaid üllatanud aeg-ajalt majas ringi kolamisega,
kuid õnneks lasevad nad peale väikest ringkäiku end puuri tagasi tõsta. Elistvere
närilistest on deegud kõige puhtamad ja lõhnatumad, ütleb Elo Melk. Kümbluseks
ja pesuks ei kasuta deegud vett, vaid hoopis liiva. 
Täiskasvanud kipuvad näriliste osakonda, kus deedud elavad, pelgama. Seevastu lapsed veedavad seal meelsasti tunde. Pole harv juhus, kui loomade hooldajad deegude puuri eest tooli leiavad – intelligentsed loomakesed on suutnud taaskord mõne külastaja pikaks ajaks oma puuri ette naelutada.
Deegu kerepikkus on 15 cm, koos sabaga 25 cm. Kui Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse toodi neid algul laboriloomadena, on nad tänaseks väga levinud ja armastatud koduloomad.
Välimuselt meenutavad deegud pisut liivahiirt, olles viimasest küll kasvult suuremad. Pesa teevad nad kivide alla ja tihedatesse põõsastesse, kuhu rajavad ka toidulaod.
