Tervitusi Elistverest: karu Karoliina 14.09

Karoliina võib haarata maast malaka ja sellega vastu aeda taguda või siis keerutada seda selili lamades osavalt jalgadel. Soojade ilmadega armastab karu end vees jahutada. Kui jooginõu on tühi, lööb ta käpaga sinna sisse – pandagu sinna ka! Karul on varuks ka üks krutski, ta lõbustab end liiga uudishimulike külastajate ehmatamisega. Millegipärast on tal kombeks just lapsi nähes ilmuda maia näoga aia äärde ja siis möiratades vastu aeda hüpata.

1998. aastal jahimeeste poolt Järvamaalt, Kabala metskonnast leitud orvuks jäänud karupoeg oli üks esimesi Elistvere loomapargi asukaid, kes alguses kasvas koos noore koeraga. Aja möödudes hakkasid mänguseltsilised aga teineteise peal jõudu näitama ning nad tuli lahutada. Tänaseks on mängumõmmikust sirgunud ligi 150 kg kaaluv loom, kes tagajalgadele tõustes ulatub 2 meetrini (karu keha pikkus võib olla kuni 230 cm ja turja kõrgus 130 cm, emakarud on veidi väiksemad).   

Uudishimu jätab nälga  

Hommikul seisab karu aia najal tagumistel käppadel ja ajab kaela õieli – kuhu jääb toit? Karu toidetakse kõige esimesena. „Kui rebasele toodi söök enne, hakkas too kilkama, karu jäi  uudistama ning unustas oma toidu sootuks,“ selgitab hooldaja-veterinaar Elo Melk.

Karu lauakombed on äraspidised. Kõigepealt lööb ta toidu käpaga laiali, otsides kõike magusat. Pagarisaiad vajutab karu laiaks ja sööb kõigepealt sisu. Rosinasaiast nopib ta hästi liikuva nina abil esmalt välja kõik rosinad. Pirni võtab ta aga söömiseks viisakalt käpale ja peale lõpetamist lakub süvenenult üle ka käpad.

Kuna karu on omnivoor, st. kõigesööja, saab ta Elistveres nii leiba, saia, võid, mett, kaera, puuvilju kui koerakrõbuskeid. Värske liha, mida loomapargi töötajad karule pakuvad, on tema arvates selgelt liiga „toores“, mistõttu ta selle maha matab, et see siis mõne aja möödudes uuesti üles kaevata. Eriti meeldib talle ilveste käes seisma jäänud liha. See võib olla väike lihatükk, kuid karu jaoks hindamatu väärtusega. Karu mängib sellega nagu kass hiirega ja üritab end pikantse palaga maksimaalselt kokku määrida. Peale sööki laseb Karoliina leiba luusse ja toimetab oma karuasju. Suurem puhtusearmastaja karu ei ole - keha kergendab ta kuhu juhtub.

Looduses sööb karu seda, mis parasjagu saadaval on. Liha pole sugugi tema ainus toit. Kevadel sööb karu rohtu, noori võrseid, soopealt eelmise aasta marju. Maitsevad ka sipelgad. Sügiseti peibutavad karu kaerapõllud. Karu istub põllule maha ja veab kahelt poolt kaera ahmides oma suurt taguotsa mööda põldu tehes tallamisega rohkem pahandust kui kaera söömisega.

Muretu elu talveunne jääda ei lase

Kuna loomapargis saab karu süüa aasta ringi, teeb ta vaid väikese uinaku. Eelmisel aastal tehti talle isegi spetsiaalne pesa, kuid karu eelistas siiski omavalmistatud aset. Karuaiast leitud okstest, kilekottidest ja plastpudelitest tehtud pesas tukkus ta peaaegu kuu.

Metsakarudele sarnaselt armastab ka Karoliina puid kraapides oma territooriumi märgistada. Ta „maadleb“ ja kõigutab puid seni, kuni saab need pikali. Seetõttu on osa suuri puid tema aedikus kaetud kaitsevõruga.

Tervis on Karoliinal üldiselt hea, kuid eelmisel aastal tegi muret puuk, kes end karu kahe silma vahele sättis ja karu seetõttu otsaesise karvast lagedaks sügas. Siis tuli meelitada Karoliinat koos meega rohtu võtma ning asi sai korda.