Jätku leiba: nõiasupp lumehelvestega 02.03
Miks aga nõiasupp, kas Katrin on siis nõid? „Mind on peetud nõiaks ja kutsutud ravitsejaks, aga tegelikult olen ma lihtsalt taimeusku,“ räägib Katrin, kes on Tallinna Alternatiivmeditsiini Koolis õppinud fütoterapeudiks. See tähendab inimest, kes ravib taimedega. „Üritan elada loodusega kooskõlas seda kahjustamata ja soovitan sellist eluviisi ka teistele,“ räägib ravimtaimetalu pidav Katrin, kelle aias kasvab üle 200 erineva ravimtaime. Erinevate taimede mõjust tervisele võib ta rääkida vaimustusega ja lõputult .
Lõkkeplatsilt Oandu järve kaldal tõuseb suitsu ja pajas hakkab vesi vaikselt podisema. Katrin võtab oma korvist kaasatoodud koostisained ja supitegemine võib alata. Vaja läheb suitsupeekonit, hakkliha (näiteks põdra, veise- või uluki oma), porgandit, kukeseeni, erinevaid ube ja maitsetaimi. „Esmalt praeme kergelt pajas või pannil lihad, mõne aja pärast lisame porgandi,“ seletab Katrin. „Kui on värsked seened, siis praadida ka need, aga sobivad ka kuivatatud kukeseened või puravikud, need siis lisada juba leeme sisse,“ lisab ta.
Tuntud ja tundmatud maitsetaimed
Kui lihad ja porgandid-seened praetud, siis lisada vesi ning keevasse vette ka oad. Katrinil on sügavkülmast võetud aedoad, mis on kenasti rohelised, mitte pruunid nagu kuivatatud oad tavaliselt. Aga ka viimaseid võib kasutada, siis tuleks neid enne supile lisamist leotada. Ka türgi oad sobivad selle supi sisse väga hästi. Kõige lõpuks lisab Katrin maitsetaimi, seekord pisut basiilikut, punet, ja iisopit.
Ma ei suuda meenutada, et ma iisopist maitseainena midagi teaksin. Aga selgub, et tegemist on universaalse taimega, mida võib kasutada uluki-, veise- ja sealihatoitudes. Maitse peaks tal olema pisut pikantne.
Podisevast pajast õhkub juba päris isuäratavat lõhna. Hoolimata langevatest lumehelvestest ja käredast pakasest, praksuvad halud paja all mõnusalt ja lõkke ääres seistes hakkab soe. Kuid me ei lase ajutisel soojusel ennast petta, vaid haarame supipaja kaenlasse ja suundume lõunasöögile Oandu looduskeskuse õdusasse kööki.
Katrin on supile lisaks küpsetanud leiba, pannud lauale hapukoore ja valmis seganud maitsevõi. Siidja koostisega määre on vapustav, kühveldan seda lausa lusikaga leiva peale. Maitsevõi teeb Katrin nii: „Üks pakk 200 gr taluvõid, 50 gr külmpressitud oliiviõli, pisut meresoola ja hakitud maitsetaimed, seekord värske basiilik, panen kõik koos köögikombaini segama ja ongi valmis.“ Aga basiiliku asemel võib kasutada ka küüslauku, mädarõigast, tilli, karulauku jmt.
Lõhna peale on kööki kogunenud kenake hulk inimesi, kes kõik suppi maitsma asuvad. Ja tõesti, maitse on mõnusalt krehvtine, supp ise tummine ja toitev. Tõstan suppi kaks korda juurde, ka teised ei häbene seda teha. Leivast ei jää alles ühtegi viilu.
Karulauk nagu küüslauk
Karulaugust räägib Katrin mitmeid kordi, see küüslaugusarnane vitamiiniderohke taim tundub olevat üks tema favoriite nii ürdiaias ja kui ka retseptide koostisainena. „Umbes 10 aastat oleme karulauku oma ürdiaias kasvatanud, talle meie metsas leppade all meeldib,“ räägib Katrin. „Karulauk on muidu looduskaitse all, mis tähendab, et loodusest teda korjata ei tohi, aga metsast ja seemnemaailmast saab seemneid,“ lisab ta.
Karulauk leiab tee Katrini suppidesse ja värsketesse salatitesse. Ka talvel on soolatud, marineeritud või kuivatatud karulauk sobilik lisand toidulaual. Üks vastupandamatu supikombinatsioon on Katrinil selline: kruubid, porgandid, kartulid, suitsu- või hakkliha ja maitseks karulauk. Kui teha suppi ilma lihata, siis võib lisada muna ja hapukoort.
Karepa ravimtaimetalus käib aastas sadu inimesi oma tervisehädadele abi otsimas. „Ma jagan nendega loodusravi põhimõtteid, mida ise olen rahvapärimustest ammutanud,“ räägib Katrin ja lisab, et need meetodid on töötanud juba aastatuhandeid. Looduslikke ravimeid võib osta ka poest, aga Katrini põhimõte on: kõik, mis oma käega teed, on parim. „Inimene saab terveneda alles siis, kui ta hakkab iseendaga tegelema, kasvõi endale tervislikku ja puhast toitu valmistades,“ arvab Katrin.
* Tänavu täitub Eesti looduskaitse loomisest 100 aastat. Sel puhul käime mööda rahvusparke ja kohtume seal toimetavate inimestega, et koos süüa teha.