Tekst ja fotod: Sander Silm
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Olete elupõline metsamees ja töötanud kogu elu Võrumaal. Kuidas te aastakümned tagasi Kubija metskonda sattusite?
Olen Haanjamaalt pärit, mistõttu Eesti Põllumajanduse Akadeemias (EPA-s) metsandust õppides olin juba kaks aastat suviti Võrumaal praktikal. Pärast EPA lõpetamist tahtsin Võrumaale tagasi tulla, seda enam, et naine oli juba võetud ja esimene lapski ilmale tulnud. Nii tulingi Kubija metskonda abimetsaülemaks ja Võrumaale olen ka jäänud. Kubijal ma väga kaua abimetsaülem olla ei saanud, sest pidin varsti vanalt metsaülemalt ameti üle võtma. Kui hiljem metskondi liideti, siis metskond muudkui laienes ja nüüd olen ma Võrumaa metskonna metsaülem. Kui omal ajal oli Kubija metskonna suurus 4000 hektarit, siis nüüd katab Võrumaa metskond 56 000 hektarit.


Aastakümnete tagust metsaülema tööd on praegusega vist raske võrrelda?
Metskond on praegu üks territoriaalne üksus, kus metsaülema roll on olla platsi peremees, leida igale maatükile parim eesmärk. Kui mina 1980. aastatel tööle tulin, oli olukord sootuks teine. Kuna tööjõudu oli metsanduses vähe, pidin esimesel töökevadel ise taimi istutama. Istutasime tookord metsa masinaga, mida vedas Vene tanki baasil ehitatud linttraktor TDT 55. Päev läbi istutusmasinas rappumist oli paras katsumus. See kolakas kaalus poolteist tonni ning kui seda mööda kände veeti, raputas see meeletult ja pärast kümnetunnist tööpäeva olid ise korralikult läbi klopitud. Masin oli tõhus, taimed läksid hästi kasvama ning praegu on Haanja suusaradade ümbruses kuus hektarit 42-aastaseid 20 meetri kõrguseid kuusikuid, mis seovad rohkesti süsinikku ja ka elurikkusest pole seal puudu. Olen uhke, et selle metsatüki kõik istutatud taimed on minu käte vahelt läbi käinud.


Meil oli toona Võrumaal ka palju taimeaedu, kus kasvatasime kvaliteetseid kuuse- ja männitaimi, mida istutasime ise ning müüsime ka teistele. Seetõttu on mul väga valus kuulata, kui metsamehi süüdistatakse ahnuses ja ainsas soovis metsa lõigata. Metsamehed on kogu aeg olnud hingelt looduse kaitsjad, ega asjata polnud omal ajal metsamajanduse ja looduskaitse ministeerium koos. Metsa kasvatamine ja looduse kaitse käivad käsikäes, kuid äärmuslikud looduskaitsjad ei pea metsamehi enam kellekski ja seda on väga valus kuulda. Ma ei saa aru, kuidas ei nähta seda, millised uhked noored metsad meil kasvavad, ega mõisteta, milline töö on nende kasvatamise taga ja millise päranduse jätame tulevastele põlvedele.

Asjata ei võrrelda metsa kasvatamist lapse kasvatamisega...
Täpselt. Esimesed 20 aastat majandad metsa nagu last kasvatades. Vaatad, et ta käest ära ei läheks ja tulevastele põlvedele jääks hiljem väärt mets. Kui me kasvatame oma last, siis mõtleme ka sellele, et temast tuleks korralik inimene, ja selle nimel ei loe me kulusid. Võtame näiteks Võru külje all olevad ilusad männimetsad. Need pole siia ise kasvanud, vaid rajatud enam kui sada aastat tagasi ümberkaudsete mõisnike poolt kehvadele liivamaadele. Muide, Võrumaal külvati männiseemet kaera allakülvina, et see kuivadel liivapinnastel korralikult idaneks ja kasvama läheks. 19. sajandi keskpaigas hakkasid Liivimaa mõisnikud jõukust koguma, pandi tööle piiritusevabrikud, tellisetehased, söepõletus- ja tõrvaahjud, vajadus metsa järele kasvas ning põllumajandus polnud enam sissetuleku mõttes nii oluline. Siis hakkasid mõisnikud rajama männikuid, et ka tulevikus oleks kvaliteetset puitu. Neid mõisa ajal rajatud uhkeid männimetsi on Võru ümbruses kasvamas veel praegugi, kuid igavesti need ei kesta. Asendame neid tasahilju uute metsadega, et ka saja aasta pärast kasvaks siin samaväärsed metsad.

Raiumise jutt pole just väga populaarne?
Metsa tuleb hooldada ning raiumine on metsahoolduse ja majandamise loomulik osa. Kui ma 42 aastat tagasi oma metsamehekarjääri alustasin, ei pidanud me mingeid töid kohalike inimestega kooskõlastama. Nüüd on ajad teised ja kõrgendatud avaliku huviga aladel ehk KAH-aladel peame oma tegevuse kogukonnaga läbi rääkima. Meil pole midagi selle vastu, sest saame väga hästi aru, et mets on oluline ka teiste väärtuste, nagu näiteks sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtuste kandjana ning inimestega rääkimine on väga tähtis.

Toon näite. Ütleme, et inimesed soovivad, et KAH-ala võetaks looduskaitse alla, mistõttu pole seal tulevikus võimalik enam mingeid metsandustöid teha. Kas nad annavad endale aga aru, et paarikümne aasta pärast hakkab see mets sõna otseses mõttes ümber kukkuma ja muutub küll kõdunevaks elurikkaks metsaks, kuid seal pole enam võimalik jalutada? Kui inimesed räägivad metsast, siis 90 protsenti mõtleb selle all ilusaid parkmetsi, kus saab jalutada ning seeni ja marju korjata. Iga kord ei pea mõne seene või sambliku pärast metsa range kaitse alla võtma. Kui oleme seda kogukonnale selgitanud, siis nad ütlevad, et teeme õiget asja. Võrumaal on juba praegu 15 000 hektarit ehk ligi kolmandik RMK metsadest range kaitse all. Kes tahab imetleda metsikut loodust, võib seda teha kas Venemaa või Läti piiri äärsetes metsades, Haanja looduspargis või Karula rahvuspargis.

Olite ka looduskaitsja, seistes omal ajal Vällamäe raadamise vastu?
1990. aastatel taheti Vällamäele (Eesti kõrgeim küngas: suhteline kõrgus 84 meetrit, absoluutne kõrgus 304 meetrit) rajada suusakeskus ning selleks oli vaja raiuda mägi osaliselt lagedaks. Seisin looduskaitsjate poolel. Kohalikud inimesed lollitati ära ja tüli oli nii suur, et isegi peaminister käis kohal ja lubas, et suusakeskus toob siia tööd ja leiba, mis kolhooside lagunemisel oli otsa saanud. Arendajad lubasid tuhandeid Läti ja Venemaa turiste ning Sotsiaalministeeriumile saadeti saja allkirjaga pöördumine suusakeskuse rajamise toetuseks. Suusakeskused Kütiorus ja Väikesel Munamäel olid juba olemas ja seal oli näha, kui palju neid turiste tegelikult tuleb. Lõpuks tulid appi ka teadlased ja akadeemikud ning mäge lagedaks ei raiutud. 40 aastat pole Vällamäel inimtegevusega sekkutud ja seal on võimalik kaeda, kuidas looduslikud protsessid metsas toimuvad. Kindlasti ei peaks aga Haanja suusaradade ümbruse mets sarnanema Vällamäe metsaga. Kui Vällamäel on esikohal loodusväärtuste säilitamine, siis Haanja metsas peaks esikohal olema sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused.

Olgem ausad, Eesti meediaruumis ei kõla märksõnad metsamees ja keskkonnasõber praegu kuidagi kokku. Teie pälvisite aga Rõuge valla keskkonnatähe tiitli. Mis siis nüüd juhtus?
See on mulle kõige tähtsam tunnustus üldse. Olen ju praeguses Rõuge vallas sündinud ja kohalik inimene ning mõista kõnõlda ka võro kiilt. Kui ma räägin kohalike inimestega, siis ma ei saa valetada. Kui ma midagi luban, siis ainult seda, mida olen suuteline tegema. Lõppude lõpuks on Võrumaa ka ju minu kodu. Nii lihtne see ongi.

Seetõttu on kohalike inimestega lihtsam: ma räägin neile ausalt ära RMK plaanid, mõnele ei pruugi need ehk meeldida, kuid nad usaldavad mind. Teine lugu on nendega, kes ei ela siin ja kes on n-ö elukutselised eri kogukondade liikmed ja on põhimõtteliselt raiete vastu. Nemad kirjutavad igale poole pöördumisi, ütlevad ka otse väga halvasti ja see teeb haiget. Olen mõnikord öösel üles ärganud ja mõelnud, et mida ma olen inimesena halvasti teinud, et keegi noor inimene mind oma e-kirjas sõna otseses mõttes sõimab. See teeb haiget, mistõttu olen väga liigutatud sellest tunnustusest.

Oli see tunnustus Haanja suusaradade äärsete metsade majandamise eest?
Tegelikult olid möödunud aastal Võrumaal kahe olulise KAH-ala metsade tuleviku arutelud. Esimene puudutas Võru külje all olevaid vanu männikuid, mida on ühtekokku 180 hektarit ja mis on väga suure külastatavusega ala. See on väga populaarne tervisesportlaste seas, seal on rolleri- ja suusarajad, discgolf’i-rada, Kubija hotell, Lõuna-Eesti Haigla jms. Teisel alal on Haanja suusaradade äärde jäävad metsad, mida tuleb samuti majandada. Kaasarääkijaid oli mõlemal puhul väga palju, kui mu mälu ei peta, tuli mõlemale KAH-alale kõige enam ettepanekuid vabariigis. Kohalike ettepanekul tehti metsakohtumistest videod ja pandi YouTube’i üles, neid vaadati päris palju. Ettepanekuid oli seinast seina: alates sellest, et tehke, kuni selleni, et neid metsi ei tohi üldse puutuda. Siiski leidsime kompromissi.

Haanja metsad on teile eriti südamelähedased küllap ka seepärast, et suusamehena olete seal elupäevad suusatanud.
Kui olin väike poiss, kinkis ristiisa mulle Pioneeri suusad ja sealt sai alguse armastus suusatamise vastu. Kooliajal kuulusin Eesti noortekoondisse ning Haanjamaal on läbitud tuhandeid suusakilomeetreid. Haanja metsade majandamine on tõesti katsumus, kuna siin põrkuvad mitmed huvid. Haanja on looduspark kõigi sellest lähtuvate piirangutega ning ka radade ääres on metsad, mida me ei tohi puutuda. Teisalt korraldatakse Haanjas rahvusvahelisi suusavõistlusi, mis seavad suusatrassidele sootuks teised nõuded. Näiteks on trasside ääres vanad kuused, mille oksad kipuvad aga tormides murduma ja mis kukuvad suusarajale või langevad kuuseokkad rajale. Rahvusvahelistel võistlustel ei tohi selliseid asju aga juhtuda. Suusaradadel peab olema tagatud ohutus nende kasutajatele, seega peab olema trassikoridor laiem.

Peame vaatama, et lisaks neile vääriselupaikadele, mis suusaradade kõrvale jäävad, oleks peale kasvamas ka noort metsa, sest on kurb vaadata, kuidas mets lihtsalt pikali kukub. Noor mets muudab maastiku mitmekesisemaks ja annab kindlustunde tuleviku suhtes. Metsatööde tegemine on Haanja suusaradade ääres samuti väga keeruline, sa pead valima aja, millal tööd teha. Talvel ei saa, sest siis kasutavad ala tuhanded suusatajad ja puidu väljavedu lõhuks suusarajad. Kevadel kuni suve alguseni on linnurahu ja suvel algavad noorte treeninglaagrid ning rolleri- ja jooksurajad on aktiivses kasutuses. Seega on väga raske leida metsamajandamiseks õiget hetke, kuid oleme seni hakkama saanud. Ma loodan, et kõik saavad aru, et kui me Haanjas raiume, siis pole see mingi tihutootmine, sest nendes tingimustes on väga keeruline töötada.


Rõuge valla keskkonnatäht 2021
Rõuge vald tunnustas eelmisel aastal Võrumaa metsaülemat Agu Palo tiitliga „Rõuge valla 2021. aasta keskkonnatäht“. Rõuge vald põhjendas tunnustamist nii: Agu Palo on Võrumaa staažikas metsaülem – tema tööle asudes 1980. aastal istutatud puud on praeguseks sirgunud uhkeks metsaks, mida saame imetleda Haanjas suusaradade ääres.

Ta on väga palju panustanud Haanja suusaradadesse ja nende ääres kasvava metsa hooldusesse. 2021. aastal planeeris ja tegi RMK Agu eestvedamisel töid suusaradadega piirnevatel aladel, et uuendada täiskasvanud metsi ja väärtustada puhkeala võimalusi. See oli keeruline ja ajamahukas tegevus, kuid koostöö oli väga hästi juhitud ning tööd laabusid – see näitab, et Agu teeb alati rohkem, kui temalt oodatakse. See on keskkonnategu, mis on oluline juba praegu ja mille väärtust hakkame hindama kümne aasta pärast.

Agu Palo: Soovist võrrelda riigimetsades toimunut viimase 50 aasta jooksul olen võrrelnud metsa kohta käivaid andmeid aastatel 1970 ja 2019.

1970. aasta andmed pärinevad Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi väljaandest „Ajaloolisi ja statistilisi andmeid Eesti NSV metsamajandite tegevusest aastail 1947–1972“ ning 2019. aasta andmed aastaraamatust „Mets 2019“. Andmed on selles mõttes võrreldavad, et metsamajanditele kuulusid ka tookord põlised riigimetsamaad ja mingi osa ka õigusvastaselt võõrandatud maid. Vahepeal on toimunud küll maade edasi-tagasi liikumist, kuid metsamaa pindala jäänud samaks.

Toon mõne näite. 2019. aastal raius RMK riigimetsast 3,77 miljonit tihumeetrit puitu, mida on 45 protsenti enam kui 50 aastat tagasi (1970. aastal 2,6 miljonit tihumeetrit). 1970. aastate vähese raiumise põhjus peitus selles, et puitu polnud kellelegi vaja ja puidul puudus ka väärtus. Majad ja laudad ehitati kivist ja betoonist ning see vähenegi vajaminev puit toodi Eestisse Karjalast. Praegu on meil Eestis olemas maailmatasemel puidutööstus ja meie puitu väärindatakse väga kõrgelt. Miks peaksime laskma puidul metsas mädaneda? Teiseks, kui praegu on Eesti metsasus 53,7 protsenti, siis 1958. aastal oli see vaid 32,7 protsenti, seega meil on metsamaa pindala pidevalt kasvanud. Kolmandaks, kui 1970. aastatel oli riigimetsas metsa juurdekasv 2,89 tm/ha aastas, siis praegu on see näitaja 5,5 tm/ha. Kõige selle taga on meie metsameeste ja -teadlaste töö. Kui ringi sõita, saab isegi visuaalselt aru, milline on riigi- ja milline eramets. Riigimetsad on meil korralikud, hooldatud ja korraliku juurdekasvuga ning see võimaldab toota rohkem kvaliteetset puitu.

50 aastaga on kasvanud ka riigimetsade keskmine vanus (1970 – 48 a vs. 2019 – 61 a). Samas vaatame, mis on juhtunud Eestis kaitsealadega. Pool sajandit tagasi oli neid Eestis 34, praegu aga 450, seega on väga palju metsa, kus ei tohi midagi teha.