Ajalooliste aerofotode puhul on meil valida fotoplaanide ja aerofotode kontaktkoopiate vahel. Fotoplaanid on saadaval kahest erinevast perioodist. Varasemad fotoplaanid on seotud Pulkovo-42 kordinaatsüsteemi, hilisemad omakorda Pulkovo-63 süsteemi. Nende tehniliste nüanssidega ei pea end palju vaevama, aga konkreetse piirkonna ajaloolise materjali üles otsimiseks on vaja teada vastava süsteemi kaardilehtede jaotust.
Olin algselt õigete lehtede leidmisega parajalt hädas, kuni Jaan Liira TÜ-st mulle appi tuli. Jagan siinkohal temalt saadud abimaterjale - mõlema süsteemi kaardilehtede jaotus shp-formaadis (fail).

Varasemate plaanide pildistamine on tehtud 1949. ja 1950. aastal, hilisemad plaanid kajastavad 1980-ndate seisu. Fotoplaanid on mõõtkavas 1:10000 ja kui ma ei eksi, siis peaks Eesti nendega kaetud olema. See on kõik väga hea.
Kahjuks aga plaanide mõned omadused segavad nende kasutamist soode puistute struktuuri kirjeldamisel. Olulisemaks neist on aerofotole kantud interpretatsioon. Erinevad maakatteüksused on piiritletud ja vastavate tingmärkidega tähistatud. Kui teiste ülesannete puhul oleks interpretatsiooni suur detailsusaste teretulnud, siis puistu struktuuride kirjeldamisel on see pigem segav faktor - maakatteüksusi on märksa rohkem kui tänasel põhikaardil ja struktuuri lugemine tiheda interpretatsiooni alt on keeruline.
Loomulikult on erinev ka plaanide fotode kvaliteet, aga siin tulevad appi lihtsamad pilditehnikad nagu kontrastsuse muutmine, varjude ja heleduste kruttimine.


Skänni toormaterjal Pulkovo-42 süsteemi lehest O3564Gv1 (Rubina soo piirkond).


Suurendus eelmisest toormaterjalist.

Oma teadmatsusest oleksin Maa-ametisse kaasa võtnud tavalise kaanega tasapinnalise skänneri. Fotoplaanide puhul poleks sellega midagi teha olnud. Kuna plaanid on kleebitud alumiiniumlehele, mis on aja jooksul deformeerunud, siis läheb vaja nö. pulkskännerit või kuidas iganes seda nimetatakse. Tõenäoliselt saab hakkama ka hiirskänneriga, aga pulgale pole mul ka midagi ette heita. Vali skännimise suund selliselt, et skänneri fotosilm õhku ei jääks ja kolme kõrvutise tõmbega katab plaani ära (skännimise laius minu kasutada olnud pulgal oli ca 30 cm).

Maa-ameti külastamise plaani veeretamisel aitas mind Meelis Leivits Keskkonnaagentuurist, kes soovitas Maa-ametist küsida fotoplaanide asemel aerfotode kontaktkoopiaid. Esiteks on need ilma segava interpretatsioonita. Teiseks - sõltuvalt kasutatud pildistamise ja hilisema töötlemise tehnoloogiast, võivad need olla märksa parema eraldusvõime ja kvaliteediga kui fotoplaanid. Katalogiseeritud kontaktkoopiad pärinevad alates 60-ndatest ja nendega on Eesti küllalt hõredalt kaetud. Mõni piirkond on õnnistatud päris mitme ülelennuga (nt Tolkuse raba), teiste piirkondade kohta pole aga teadaolevalt mingit infot. Rubina ja Sangla sood nende õnnetute hulka kuuluvadki. Nende puhul peame hakkama saama fotoplaanidelt loetava infoga.
Kontaktkoopiad on fotopaberil ja tänapäeva mõistes ebastandardse suurusega, vist mingid 12x15 cm näiteks. Konkreetse ülelennu fotod on koondatud ühte mappi. Iga foto on nummerdatud ja fotodest käsitsi knopkadega tehtud mosaiik on orienteerumiseks üles pildistatud. Kui soovitud fotoplaanid ootasid mind Maa-ameti uurimistoas ilusti ettevalmistatult seina ääres reas, siis kontaktkoopiate puhul on õigete lehtede ülesotsimine mapi vahelt juba sinu töö ja see eeldab natuke nuputamist ja sobramist. Kontaktkoopiate skännimisel oleks töövahendina paremini sobinud tasapinnaline, kaanega skänner. Aga sai ka pulgaga hakkama.

Tolkuse kohal oli mul kasutatada fotod kahest ülelennust - 72. ja 78. aastast. 60-ndatel aset leidnud maaparandustöödest on möödas küll juba ligi 10 aastat, aga teadupoolest on looduse reaktsioon mõningase viibega, mistõttu tollal tehtud fotod puistu struktuuri muutusi veel ei kajasta. Huvitavat võrdlustööd jagub küllaga.


Aerofoto kontaktkoopia Tolkuse rabast (aasta 1972)

Skännifailid arvutis, tuli neid kodus korrigeerima ja siduma asuda. Palju tehnilisi operatsioone ja fotode uurimist ja kõrvutamist tänapäevastega. Oma töös kasutame QGIS-i. Fotode registreerimise ja manipuleerimise võimalused on seal põhjalikud ja mugavad - soovitan. Kellel samuti plaani soomassiivi skännide sidumisega kätt proovida, siis vihjena võin öelda, et laukad paistavad olema väga stabiilsed objektid. Tehislikest objektidest tunduvad kvartalite sihid olema ühed püsivamad nähtused. Kasuta sihtide ristumispunkte. Aga uskumatu, kui mööduv võib olla inimasustus. Paljud 40-ndate lõpus plaanidel kirjeldatud talud on kadunud juba 80-ndate katastriplaanil (lehmanahk). Heal juhul on seal need tähistatud kivikuhilaga, halvemal on tegu metsa- või põllumaaga. Sidumisel on need talud kasutud.

Lõpetuseks suured tänud Kaja Tampuule Maa-ametist. Tema tagasiside oli kiire ja positiivne. Materjalid skännimiseks olid kõik kenasti välja otsitud ja süstematiseeritud. Väga professionaalne lähenemine.
Jaan Liirale ja Meelis Leivitsale suured tänud tehnilise abi ja nõustamise eest!