08. jaanuar, 2021
Andres Metsoja: nõukogu peab tunnetema ühiskonnas toimuvat
„Kuidas keegi oma rolli nõukogus näeb, on individuaalne,“ ütleb RMK nõukogu pikaaegne liige Andres Metsoja. Tema otsib tasakaalu ja küsib, kas RMK peab tingimata nii efektiivne olema.
Tekst: Susanna Kuusik
Fotod: Jarek Jõepera
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Tekst: Susanna Kuusik
Fotod: Jarek Jõepera
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Mis tööd RMK nõukogu liikmed teevad?
Ühelt poolt tulenevad ülesanded seadusest ja on üldised. Teisalt kujundab nõukogu liige oma arusaama probleemidest ja valdkondadest ise. Väga raske on ette kirjutada, et tegeled arengukava, eelarve, eelarve täitmise, tsiviilkontrolliga, kontrollid juhatuse tegevust, vaatad üle auditid, suhtled sise- ja välisaudiitoriga. See kõik on formaalne. Väga suur osa tööst on see, mis Eesti metsas toimub. Me saame järjepanu kirju, mida saadetakse kõigile RMK nõukogu liikmetele: minu kodu juurest võeti mets maha, võtke midagi ette, juba mitmendat päeva käivad põdrad seal raielagendikul, sest nende kodu on maha raiutud. Sellised emotsionaalsed kirjad. Siis tulevad pildid kuklaste pesapaikadest, millest on traktorirattaga üle sõidetud. Kindlasti on RMK nõukogu see koht, kus need teemad lauale tõsta ja küsida, mis päriselt on toimunud. Kas algatada audit või on tegemist möödarääkimisega või ei olegi tegelikult probleemi, vaid lihtsalt erinev vaade?
Sekkub fotograaf Jarek Jõepera: See ei ole ju nõukogu ülesanne.
See ei ole otseselt nõukogu ülesanne, aga kuna mina olen RMK nõukogus Riigikogu liikme mandaadiga, siis RMK nõukogu liige ei saa öelda, et see mind ei puuduta. Loomulikult teeme nii, et probleemid lahendatakse õiges kohas. Kui see on juhatuse pädevuses, siis nad tegelevad sellega ja annavad meile ülevaate. Seda küll pole vaja, et RMK nõukogu hakkaks lahendama mingeid probleeme, mida tegelikult ei suuda lahendada. Lisaks olen auditikomitee esimees olnud üsna pikalt – see on väga põnev, et saada teada detaile.
Mis on auditikomitee töös põnevat?
Seal on tohutult detaile, millega on vaja tegeleda, kus tuleb balansseerida õigusaktide, bürokraatia ja lahenduste otsimise vahel. RMK on läbi teinud väga suure reformi. Selle üle võib vaielda, kas RMK peab lõpuni olema efektiivne. See on ka paljudele tõusnud huulile. Äkki see efektiivsus tapab ära mõistlikkuse? Kes oleksid praegu need, kes püüaks iga päev otsida seda tasakaalu? Viimases auditikomitees oli väga põnev arutelu, kuidas üldse kõrgendatud avaliku huviga (KAH – toim.) alasid kooskõlastada ja millised instrumendid luua, et näidata, kuidas mets muutub. Plaan on modelleerida pilt, mis juhtub pärast raiet – mis on esimesel aastal, mis on viie aasta pärast – ehk harjutada inimest selle mõttega. Inimesel on võimalus kaasa rääkida. Kuidas tuulte suundadega arvestada – läbirääkimiskohti on. See muudab metsa majandamise rohkem loominguliseks protsessiks ja seda praegu kaalutakse.
Metsavaht – tema ülesanne ei olnud vahtida metsa, see oli staatus. KAH-koosolek tuleb nüüd selle metsavahi asemel. Me püüame interaktiivsete meetoditega ja kuidagi teistmoodi seda lahendada, et saada inimestega kontakti ja rääkida, aga see on keeruline.
Kuidas läbirääkimistel tasakaalu leida?
Mis on metsa ilu? Hooldatud noorendik on väga ilus. Samas ürgmets on samuti väga ilus. Sealt lähebki küsimus, kus see tasakaal peaks olema. Tasakaal on poliitiline kokkulepe ja seda ei saa teha teadlased ega metsamehed, vaid need poliitikud, kellele see mandaat on antud. Parlamendis saab seda otsustada. Ühiskond ongi üks suur huvide kogum, kus on täiesti normaalne oma huvide eest seista.
Jarek Jõepera: Me võime ju parlamendis midagi kokku leppida, aga lõpuks taandub see ikka rahale. Kanname mitukümmend miljonit igal aastal RMK-st riigieelarvesse. Mille eest me need koolid siis ehitame?
Olgem ausad, 20 või 40 miljonit riigieelarve kontekstis… Pärnu sild maksab 35 miljonit. Kui saaksime võtta selle diskussiooni maha raha pärast, siis seda võiks teha – see dividenditulu ei ole sellise väärtusega, et sellest peaks rääkima, aga see on põhimõtteline küsimus. RMK tagab ühe olulise tööstusharu toimimise. Mets on meie rikkus mitmes mõttes, nii ökosüsteemina kui ka majanduslikult. Poliitikud saavad seda otsustada, aga kisa läheb enne nii suureks, et kõik tõmbavad enne kookonisse ära, sest pead valima poole ehk radikaliseerumine ühiskonnas tekitab kaks äärmust. Või hakkab peale hiiliv võitlus selliste detailide üle nagu raielangi suurus.
Kui me hektarite üle ei aruta, siis mille üle me peaksime?
Me kogu aeg räägime, et elektriliinide maa alla panemine on liiga kallis. Kui me aga arvutaks, kui palju ressurssi me vabastaks ainuüksi nende liinikoridoridega. Maaomanik võidab, looduskeskkond võidab, tarnekindlus on tagatud – kui palju tekib ressurssi, mida annaks võtta kasutusele metsa tarbeks. Olenevalt liigist kasvab üks metsapõlv 70–80 aastat, mis oleks ka sellise liini tasuvuse arvutamisel oluline. Valguskaabli puhul on tasuvus 50 aastat, lisame selle samuti sinna.
Või kasvõi see diskussioon, et äkki peaksime looduskaitsest rääkima teistmoodi. Meil on terve hulk liike, kes on kantud kaitse alla, aga neid on tegelikult väga palju, pesapaiku on palju, võibolla peaksid sihtarvud olema täpsemalt paika pandud. Tundub tulevat huvitav debatt, aga ehk tasuks öelda, et see liik on kaitsealune ja me ei võta teda kaitse alt välja, aga neid alasid täiendavalt juurde ei tee, sest liik on heas seisus. See omakorda on teadlaste öelda. Lendorava kontekstis ei ole seda võimalik rääkida, aga võibolla kanakulli puhul on.
Sageli ongi küsimus selles, et koolkondade kontekstis teadlased räägivad erinevat juttu. Poliitik peab otsuse millegi pealt tegema – minu arust me liigume praegu selles suunas, et otsused on tegemata. Kasvõi seesama metsanduse arengukava – koostatud on pikka aega, kõigil on kõrged ootused ja lootused, aga lõpuks meil arengukava ikka ei ole. Me RMK-ga oleme samuti selles seisus, kus peame oma plaane uuendama, peame RMK arengukava tegema, nõukogu on dilemma ees, sest kui jätad kõrgemal tasemel otsuse tegemata, jätad parlamendi tasemel otsuse tegemata ning kui lähed allapoole seda teemat torkima, siis saad veel valusamalt vastu näppe. See on minu arust murekoht, et arutelu on, aga otsuseid ei tule. Usaldus kaob ja inimesed ei suuda enam üldse orienteeruda.
Kuidas siis arutelu peaks teistmoodi olema?
Saan aru, et väga paljud metsamehed… Ma pean neist väga lugu, aga nad elavad natukene omas maailmas. Nad on iga päev looduses, metsas, jahil, kus iganes, neile tulevad lihtsad asjad üllatusena, mida nad ei ole osanud ette näha. Nagu Kurgja kaasus – ma tean neid inimesi läbi ja lõhki, tean, et nad ei tee midagi vihuti halvasti. Ma ei usu seda! Nad ei tule selle peale, et aktivist sõidab kohale, lööb laua vastu maanteed maha ja hakkab ründama, paneb ametniku poliitiliseks objektiks selles diskussioonis. Nad ei ole ette valmistatud sellisteks olukordadeks. Minu suhtumine RMK nõukogu liikmena on ka see, et mine käi ära, saad targemaks. See, kuidas seal ametnikega käituti, ei ole sobilik. See on tõsine probleem, mis ei paista avalikkusele silma. Kõik tahavad olla väärikad ühiskonnaliikmed. Tegelikult seadust ei rikutud.
Kui raha ei ole selles arutelus esmakohal, siis miks on nõukogus oldud aja jooksul dividendid riigieelarvesse suurenenud?
See sõltub aastatest, näiteks nüüd oli Tootsi tuulepargi ala müük. Dividendiootus ei ole halb. Küsimus on selles, kas peaks rohkem raha panema tagasi, panema sinna, kust metsa raiuti. Meil on 20 miljonit, me raiume nendest ja nendest maakondadest, teeme nn kaasava eelarve. Järjest enam on põhimõte not in my backyard (’mitte minu tagaaias’ – toim.), sest inimesed ei tunne sellel positiivset mõju. 51,5 miljoniga müüdi tuulepark, aga mida sai kohalik kogukond? Miks ma peaks midagi tegema, kui see kõik läheb minust mööda? Ma tahan tunda, et olen osa sellest investeeringust. Metsaraiega samamoodi, et tekiks huvitatud grupp, et tulge tehke siin raie ära, saame mingi tee korda.
See ei ole aga nõukogu pädevus. Rahandusministeeriumist tuleb see ootus, mis on arengukavaga kokku lepitud. Ettepanekuid saame teha. Võibolla ongi see koht, kus tulla RMK nõukogus välja julgemate ettepanekutega, mida siis teised poliitikud asuvad põhja laskma. Ma olen neid ettepanekuid oma fraktsioonis mingis osas testinud.
Mis on keerulised ajad või küsimused olnud RMK nõukogus?
Üldiselt ei ole RMK nõukogu see koht, kuhu minnakse poliitikat tegema. Teatud mõttes on keerulised ajad olnud tselluloositehase kontekstis. Kui keegi tahab sellise mahuga tehast ehitada, siis RMK käest taheti garantiid. Kuidas ühele garanteerid ja miks teisele ei garanteeri? Päris tülisid mina RMK nõukogus oldud ajast ei mäleta. On eriarvamusi. Küsimus on, mis see nõukogu on. Kas see on spetsialistide kogu või läbilõige ühiskonnast? Juhatus ja ametkond peavad olema spetsialistid, aga nõukogu peab tunnetama ühiskonnas toimuvat küllalt hästi ja teistpidi viima sealt info edasi. Keegi peab olema see sidusus, kes viib teadmise RMK-s toimuvast parlamenti, oma fraktsiooni, oma erakonda, sest oled kaasvastutav. Palju on olnud olukordi, kui ma olen pidanud midagi selgitama. Väga oluline on läbi nõukogu siduda metsandust ühiskonnaga.
Oktoobri lõpus tõstatati Postimehes küsimus, kas nõukogu peaks olema laiapõhjalisem, et eri huvirühmade esindajad oleksid esindatud.
Juhatuses on see olemas, on eraldi keskkonnakaitse eest vastutav juhatuse liige. See muutus on toimunud. Enne oli suuresti majanduse poole kaldu, väikesed sammud toimuvad. Kuidas me seda nõukogus mõõdame? Kas Korb või Metsoja on rohkem looduskaitse või majandamise pool? Seda piiri ongi väga ohtlik hakata tõmbama. Minu meelest selle printsiibi alusel ei tohiks hakata ühtegi nõukogu moodustama, et tekitame kaks poolust. Minu meelest mõlemad on tähtsad.
Eks see on mingi poliitiline kokkulepe, kes seal nõukogus on. Mina olen saanud kaks koosseisu olla. Võib-olla Heiki Epner oleks minust parem – metsanduse haridusega inimene. Praegu olen mina, võibolla ühel hetkel on Heiki. Olen aja jooksul näinud seal erinevaid inimesi. Igal juhul ei ole nõukogu see, kes hakkab asendama juhatuse tegevust. Juhatus on see, kes loob RMK sisu, ning nõukogu, kes käib koos korra kvartalis ja vajaduse korral tihemini, ei võta selle ajaga Eesti metsanduse juhtimist üle – see on võimatu. Nõukogu vaatab, et eesmärgid oleksid täidetud, kas riiklikud või nõukogu poolt seatud eesmärgid. Kui avalikkuse poolt on mingid probleemid õhku paisatud, et need saaksid tõsiselt käsitletud. See on see, mida see nõukogu selle aja ja ressursiga saab teha. Lisaks on auditikomiteed, metsade istutamised, inimestega kohtumised – ka see on meie töö loomulik osa.
Jarek Jõepera: Mida te ise päriselt õppinud olete?
Majandust, strateegilist juhtimist Tartu Ülikoolis. See on põnev suund, kogu strateegiline pool, mis on tulnud tegelikult militaarlähenemisest. On väga huvitav vaadata, kuidas seda koolis õpetatakse, ja kui satud militaarmaailma – see on omaette kogemus.
Andres Metsoja veetis suve Kaismal, kus pani perekonna maamajale uue sindlikatuse. Kolm kihti sindleid on omal saetud, immutatud ja katusele löödud. Katuse peale kulus 40 tihumeetrit kuusepuud.
Jarek Jõepera: Mis sõda me praegu metsas peame?
Eesti metsanduses on hästi palju kaevikuid kaevatud. Joostakse – hurraa – kaevikust välja, nagu esimese maailmasõja ajal, ja siis käib esimene pauk, kõik jooksevad ruttu kaevikutesse tagasi. Ei ole julgust seda sõda lõpuni pidada, peame selle sõja ära. Sul ei ole võimalik olla edukas, kui venitad mingid asjad liiga pikaks. Protsess on innuga peale hakanud, aga ühiskond kuumeneb üle. Need inimesed, kes on selles protsessis, on juba heitunud, sest neile jääb tunne, kas nende arvamusega ei arvestata või kaasatakse neid moepärast.
Jarek Jõepera: Võibolla jooksete väljale kokku ja leiate, et tahate sama asja.
Kes oli Eesti esimene sõjandusnõunik? Siil „Kalevipojas“. Oma rahvast tuleb lõpuks kuulata. Ega muidu riiki ei valitse. Nüüd on küsimus selles, et mida kauem räägid ja lased hangetel luhtuda, seda enam väheneb usaldus.
Kus on sinu jaoks olulised maastikud?
Eks me tuleme kõik oma lapsepõlvest. Mul on isegi pildid sellest, kuidas ema ja isaga käisime talvel rabas. Võtsime suusad, keetsime vaarikavartest teed ja kui päike paistis ja lumi kandis, koorik oli peal, sai igale poole minna. Need mälupildid on jäänud. Õunametsa ja Pipra talukohad siin ümbruskonnas, mis olid jõukad talud, – sinna on mets peale kasvanud. Huvitav on vaadata, kuidas loodus võtab selle tagasi. Sellepärast mulle ongi arusaamatu inimeste hirm selle ees, et inimene suudab kõike ära lõhkuda. See, mis aastaga muutub looduses, kus inimene on jõuetu sekkuma, näiteks vanades talukohtades, on meeletu. Eestis on loodus nii võimas, et taastab ennast väga kiiresti.
"Minulgi on sõpru, kes ei saa aru, mida ma siin maal teen. Mul on siin hea olla. Kui mul on vaja puhata, siis ma tulen ja olen metsas, saan oma rahulolu siit." Kõige muu kõrvalt peab nõukogu liige ka mesilasi.
Jarek Jõepera: Võibolla mets ongi see pidepunkt, mis on olnud alati olemas. Koht, kus saab vajutada „reset-nuppu“ ja pöörduda alguspunkti tagasi.
Samas on inimesi, kes ei saa sellest aru. Sõbrad helistavad. Kus sa oled? – Maal, metsas. Mis sa teed seal? Ma kunagi ei mõtle, mis ma teen siin. Mul on siin hea olla. Kui mul on vaja puhata, siis ma tulen siia ja olen metsas, saan oma rahulolu siit.
Need pärisasjad tasakaalustavad mängult-asju ja inimesel on vaja seda tasakaalu virtuaalmaailmast.
Ühelt poolt tulenevad ülesanded seadusest ja on üldised. Teisalt kujundab nõukogu liige oma arusaama probleemidest ja valdkondadest ise. Väga raske on ette kirjutada, et tegeled arengukava, eelarve, eelarve täitmise, tsiviilkontrolliga, kontrollid juhatuse tegevust, vaatad üle auditid, suhtled sise- ja välisaudiitoriga. See kõik on formaalne. Väga suur osa tööst on see, mis Eesti metsas toimub. Me saame järjepanu kirju, mida saadetakse kõigile RMK nõukogu liikmetele: minu kodu juurest võeti mets maha, võtke midagi ette, juba mitmendat päeva käivad põdrad seal raielagendikul, sest nende kodu on maha raiutud. Sellised emotsionaalsed kirjad. Siis tulevad pildid kuklaste pesapaikadest, millest on traktorirattaga üle sõidetud. Kindlasti on RMK nõukogu see koht, kus need teemad lauale tõsta ja küsida, mis päriselt on toimunud. Kas algatada audit või on tegemist möödarääkimisega või ei olegi tegelikult probleemi, vaid lihtsalt erinev vaade?
Sekkub fotograaf Jarek Jõepera: See ei ole ju nõukogu ülesanne.
See ei ole otseselt nõukogu ülesanne, aga kuna mina olen RMK nõukogus Riigikogu liikme mandaadiga, siis RMK nõukogu liige ei saa öelda, et see mind ei puuduta. Loomulikult teeme nii, et probleemid lahendatakse õiges kohas. Kui see on juhatuse pädevuses, siis nad tegelevad sellega ja annavad meile ülevaate. Seda küll pole vaja, et RMK nõukogu hakkaks lahendama mingeid probleeme, mida tegelikult ei suuda lahendada. Lisaks olen auditikomitee esimees olnud üsna pikalt – see on väga põnev, et saada teada detaile.
Mis on auditikomitee töös põnevat?
Seal on tohutult detaile, millega on vaja tegeleda, kus tuleb balansseerida õigusaktide, bürokraatia ja lahenduste otsimise vahel. RMK on läbi teinud väga suure reformi. Selle üle võib vaielda, kas RMK peab lõpuni olema efektiivne. See on ka paljudele tõusnud huulile. Äkki see efektiivsus tapab ära mõistlikkuse? Kes oleksid praegu need, kes püüaks iga päev otsida seda tasakaalu? Viimases auditikomitees oli väga põnev arutelu, kuidas üldse kõrgendatud avaliku huviga (KAH – toim.) alasid kooskõlastada ja millised instrumendid luua, et näidata, kuidas mets muutub. Plaan on modelleerida pilt, mis juhtub pärast raiet – mis on esimesel aastal, mis on viie aasta pärast – ehk harjutada inimest selle mõttega. Inimesel on võimalus kaasa rääkida. Kuidas tuulte suundadega arvestada – läbirääkimiskohti on. See muudab metsa majandamise rohkem loominguliseks protsessiks ja seda praegu kaalutakse.
Metsavaht – tema ülesanne ei olnud vahtida metsa, see oli staatus. KAH-koosolek tuleb nüüd selle metsavahi asemel. Me püüame interaktiivsete meetoditega ja kuidagi teistmoodi seda lahendada, et saada inimestega kontakti ja rääkida, aga see on keeruline.
Kuidas läbirääkimistel tasakaalu leida?
Mis on metsa ilu? Hooldatud noorendik on väga ilus. Samas ürgmets on samuti väga ilus. Sealt lähebki küsimus, kus see tasakaal peaks olema. Tasakaal on poliitiline kokkulepe ja seda ei saa teha teadlased ega metsamehed, vaid need poliitikud, kellele see mandaat on antud. Parlamendis saab seda otsustada. Ühiskond ongi üks suur huvide kogum, kus on täiesti normaalne oma huvide eest seista.
Jarek Jõepera: Me võime ju parlamendis midagi kokku leppida, aga lõpuks taandub see ikka rahale. Kanname mitukümmend miljonit igal aastal RMK-st riigieelarvesse. Mille eest me need koolid siis ehitame?
Olgem ausad, 20 või 40 miljonit riigieelarve kontekstis… Pärnu sild maksab 35 miljonit. Kui saaksime võtta selle diskussiooni maha raha pärast, siis seda võiks teha – see dividenditulu ei ole sellise väärtusega, et sellest peaks rääkima, aga see on põhimõtteline küsimus. RMK tagab ühe olulise tööstusharu toimimise. Mets on meie rikkus mitmes mõttes, nii ökosüsteemina kui ka majanduslikult. Poliitikud saavad seda otsustada, aga kisa läheb enne nii suureks, et kõik tõmbavad enne kookonisse ära, sest pead valima poole ehk radikaliseerumine ühiskonnas tekitab kaks äärmust. Või hakkab peale hiiliv võitlus selliste detailide üle nagu raielangi suurus.
Kui me hektarite üle ei aruta, siis mille üle me peaksime?
Me kogu aeg räägime, et elektriliinide maa alla panemine on liiga kallis. Kui me aga arvutaks, kui palju ressurssi me vabastaks ainuüksi nende liinikoridoridega. Maaomanik võidab, looduskeskkond võidab, tarnekindlus on tagatud – kui palju tekib ressurssi, mida annaks võtta kasutusele metsa tarbeks. Olenevalt liigist kasvab üks metsapõlv 70–80 aastat, mis oleks ka sellise liini tasuvuse arvutamisel oluline. Valguskaabli puhul on tasuvus 50 aastat, lisame selle samuti sinna.
Või kasvõi see diskussioon, et äkki peaksime looduskaitsest rääkima teistmoodi. Meil on terve hulk liike, kes on kantud kaitse alla, aga neid on tegelikult väga palju, pesapaiku on palju, võibolla peaksid sihtarvud olema täpsemalt paika pandud. Tundub tulevat huvitav debatt, aga ehk tasuks öelda, et see liik on kaitsealune ja me ei võta teda kaitse alt välja, aga neid alasid täiendavalt juurde ei tee, sest liik on heas seisus. See omakorda on teadlaste öelda. Lendorava kontekstis ei ole seda võimalik rääkida, aga võibolla kanakulli puhul on.
Sageli ongi küsimus selles, et koolkondade kontekstis teadlased räägivad erinevat juttu. Poliitik peab otsuse millegi pealt tegema – minu arust me liigume praegu selles suunas, et otsused on tegemata. Kasvõi seesama metsanduse arengukava – koostatud on pikka aega, kõigil on kõrged ootused ja lootused, aga lõpuks meil arengukava ikka ei ole. Me RMK-ga oleme samuti selles seisus, kus peame oma plaane uuendama, peame RMK arengukava tegema, nõukogu on dilemma ees, sest kui jätad kõrgemal tasemel otsuse tegemata, jätad parlamendi tasemel otsuse tegemata ning kui lähed allapoole seda teemat torkima, siis saad veel valusamalt vastu näppe. See on minu arust murekoht, et arutelu on, aga otsuseid ei tule. Usaldus kaob ja inimesed ei suuda enam üldse orienteeruda.
Kuidas siis arutelu peaks teistmoodi olema?
Saan aru, et väga paljud metsamehed… Ma pean neist väga lugu, aga nad elavad natukene omas maailmas. Nad on iga päev looduses, metsas, jahil, kus iganes, neile tulevad lihtsad asjad üllatusena, mida nad ei ole osanud ette näha. Nagu Kurgja kaasus – ma tean neid inimesi läbi ja lõhki, tean, et nad ei tee midagi vihuti halvasti. Ma ei usu seda! Nad ei tule selle peale, et aktivist sõidab kohale, lööb laua vastu maanteed maha ja hakkab ründama, paneb ametniku poliitiliseks objektiks selles diskussioonis. Nad ei ole ette valmistatud sellisteks olukordadeks. Minu suhtumine RMK nõukogu liikmena on ka see, et mine käi ära, saad targemaks. See, kuidas seal ametnikega käituti, ei ole sobilik. See on tõsine probleem, mis ei paista avalikkusele silma. Kõik tahavad olla väärikad ühiskonnaliikmed. Tegelikult seadust ei rikutud.
Kui raha ei ole selles arutelus esmakohal, siis miks on nõukogus oldud aja jooksul dividendid riigieelarvesse suurenenud?
See sõltub aastatest, näiteks nüüd oli Tootsi tuulepargi ala müük. Dividendiootus ei ole halb. Küsimus on selles, kas peaks rohkem raha panema tagasi, panema sinna, kust metsa raiuti. Meil on 20 miljonit, me raiume nendest ja nendest maakondadest, teeme nn kaasava eelarve. Järjest enam on põhimõte not in my backyard (’mitte minu tagaaias’ – toim.), sest inimesed ei tunne sellel positiivset mõju. 51,5 miljoniga müüdi tuulepark, aga mida sai kohalik kogukond? Miks ma peaks midagi tegema, kui see kõik läheb minust mööda? Ma tahan tunda, et olen osa sellest investeeringust. Metsaraiega samamoodi, et tekiks huvitatud grupp, et tulge tehke siin raie ära, saame mingi tee korda.
See ei ole aga nõukogu pädevus. Rahandusministeeriumist tuleb see ootus, mis on arengukavaga kokku lepitud. Ettepanekuid saame teha. Võibolla ongi see koht, kus tulla RMK nõukogus välja julgemate ettepanekutega, mida siis teised poliitikud asuvad põhja laskma. Ma olen neid ettepanekuid oma fraktsioonis mingis osas testinud.
Mis on keerulised ajad või küsimused olnud RMK nõukogus?
Üldiselt ei ole RMK nõukogu see koht, kuhu minnakse poliitikat tegema. Teatud mõttes on keerulised ajad olnud tselluloositehase kontekstis. Kui keegi tahab sellise mahuga tehast ehitada, siis RMK käest taheti garantiid. Kuidas ühele garanteerid ja miks teisele ei garanteeri? Päris tülisid mina RMK nõukogus oldud ajast ei mäleta. On eriarvamusi. Küsimus on, mis see nõukogu on. Kas see on spetsialistide kogu või läbilõige ühiskonnast? Juhatus ja ametkond peavad olema spetsialistid, aga nõukogu peab tunnetama ühiskonnas toimuvat küllalt hästi ja teistpidi viima sealt info edasi. Keegi peab olema see sidusus, kes viib teadmise RMK-s toimuvast parlamenti, oma fraktsiooni, oma erakonda, sest oled kaasvastutav. Palju on olnud olukordi, kui ma olen pidanud midagi selgitama. Väga oluline on läbi nõukogu siduda metsandust ühiskonnaga.
Oktoobri lõpus tõstatati Postimehes küsimus, kas nõukogu peaks olema laiapõhjalisem, et eri huvirühmade esindajad oleksid esindatud.
Juhatuses on see olemas, on eraldi keskkonnakaitse eest vastutav juhatuse liige. See muutus on toimunud. Enne oli suuresti majanduse poole kaldu, väikesed sammud toimuvad. Kuidas me seda nõukogus mõõdame? Kas Korb või Metsoja on rohkem looduskaitse või majandamise pool? Seda piiri ongi väga ohtlik hakata tõmbama. Minu meelest selle printsiibi alusel ei tohiks hakata ühtegi nõukogu moodustama, et tekitame kaks poolust. Minu meelest mõlemad on tähtsad.
Eks see on mingi poliitiline kokkulepe, kes seal nõukogus on. Mina olen saanud kaks koosseisu olla. Võib-olla Heiki Epner oleks minust parem – metsanduse haridusega inimene. Praegu olen mina, võibolla ühel hetkel on Heiki. Olen aja jooksul näinud seal erinevaid inimesi. Igal juhul ei ole nõukogu see, kes hakkab asendama juhatuse tegevust. Juhatus on see, kes loob RMK sisu, ning nõukogu, kes käib koos korra kvartalis ja vajaduse korral tihemini, ei võta selle ajaga Eesti metsanduse juhtimist üle – see on võimatu. Nõukogu vaatab, et eesmärgid oleksid täidetud, kas riiklikud või nõukogu poolt seatud eesmärgid. Kui avalikkuse poolt on mingid probleemid õhku paisatud, et need saaksid tõsiselt käsitletud. See on see, mida see nõukogu selle aja ja ressursiga saab teha. Lisaks on auditikomiteed, metsade istutamised, inimestega kohtumised – ka see on meie töö loomulik osa.
Jarek Jõepera: Mida te ise päriselt õppinud olete?
Majandust, strateegilist juhtimist Tartu Ülikoolis. See on põnev suund, kogu strateegiline pool, mis on tulnud tegelikult militaarlähenemisest. On väga huvitav vaadata, kuidas seda koolis õpetatakse, ja kui satud militaarmaailma – see on omaette kogemus.
Andres Metsoja veetis suve Kaismal, kus pani perekonna maamajale uue sindlikatuse. Kolm kihti sindleid on omal saetud, immutatud ja katusele löödud. Katuse peale kulus 40 tihumeetrit kuusepuud.
Jarek Jõepera: Mis sõda me praegu metsas peame?
Eesti metsanduses on hästi palju kaevikuid kaevatud. Joostakse – hurraa – kaevikust välja, nagu esimese maailmasõja ajal, ja siis käib esimene pauk, kõik jooksevad ruttu kaevikutesse tagasi. Ei ole julgust seda sõda lõpuni pidada, peame selle sõja ära. Sul ei ole võimalik olla edukas, kui venitad mingid asjad liiga pikaks. Protsess on innuga peale hakanud, aga ühiskond kuumeneb üle. Need inimesed, kes on selles protsessis, on juba heitunud, sest neile jääb tunne, kas nende arvamusega ei arvestata või kaasatakse neid moepärast.
Jarek Jõepera: Võibolla jooksete väljale kokku ja leiate, et tahate sama asja.
Kes oli Eesti esimene sõjandusnõunik? Siil „Kalevipojas“. Oma rahvast tuleb lõpuks kuulata. Ega muidu riiki ei valitse. Nüüd on küsimus selles, et mida kauem räägid ja lased hangetel luhtuda, seda enam väheneb usaldus.
Kus on sinu jaoks olulised maastikud?
Eks me tuleme kõik oma lapsepõlvest. Mul on isegi pildid sellest, kuidas ema ja isaga käisime talvel rabas. Võtsime suusad, keetsime vaarikavartest teed ja kui päike paistis ja lumi kandis, koorik oli peal, sai igale poole minna. Need mälupildid on jäänud. Õunametsa ja Pipra talukohad siin ümbruskonnas, mis olid jõukad talud, – sinna on mets peale kasvanud. Huvitav on vaadata, kuidas loodus võtab selle tagasi. Sellepärast mulle ongi arusaamatu inimeste hirm selle ees, et inimene suudab kõike ära lõhkuda. See, mis aastaga muutub looduses, kus inimene on jõuetu sekkuma, näiteks vanades talukohtades, on meeletu. Eestis on loodus nii võimas, et taastab ennast väga kiiresti.
"Minulgi on sõpru, kes ei saa aru, mida ma siin maal teen. Mul on siin hea olla. Kui mul on vaja puhata, siis ma tulen ja olen metsas, saan oma rahulolu siit." Kõige muu kõrvalt peab nõukogu liige ka mesilasi.
Jarek Jõepera: Võibolla mets ongi see pidepunkt, mis on olnud alati olemas. Koht, kus saab vajutada „reset-nuppu“ ja pöörduda alguspunkti tagasi.
Samas on inimesi, kes ei saa sellest aru. Sõbrad helistavad. Kus sa oled? – Maal, metsas. Mis sa teed seal? Ma kunagi ei mõtle, mis ma teen siin. Mul on siin hea olla. Kui mul on vaja puhata, siis ma tulen siia ja olen metsas, saan oma rahulolu siit.
Need pärisasjad tasakaalustavad mängult-asju ja inimesel on vaja seda tasakaalu virtuaalmaailmast.
Loe uuemat: Väsimatu Aira Toss – metsanduse hääl Hiiumaalt
Lisa kommentaar