Parima erametsaomaniku konkursi žüriis mööda Eestimaad tuuritades on Aira Toss näinud suurepäraselt majandatud metsi. Ta heidab metsameestele ette, et oma tööst räägitakse liiga vähe või liiga keeruliselt. Laia ampluaaga metsakonsulendi töö on aidata inimestel infoajastul orienteeruda – olgu Metsaportaalis või Facebookis.
Jõeranna platsi vaatamas: 2018. aastal metsamajandajate konkursi žüriis Jõeranna külas. Fotol vasakult Aira, Arnold Vaarpu, Maret Parv ja Maive Vaarpu. Maive oli tookordsel konkursil hiidlaste kandidaat. Foto: Kertu Kekk

Sa jääd paika!
Kunagise Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) lõpetamise järel oodati Airat ja tema tolleaegset abikaasat nii Rapla- kui ka Viljandimaale, kuid noored tahtsid käia oma teed ja Hiiumaalt tehti väga hea pakkumine. Kolm kuud hiljem ütlesid Nõmba metskonna metsavahid: „Sa jääd paika, sa saad naljast aru.“ Neil oli loodusvaatlustega selge, kes jääb siia kogukonda. Aira kiidab Hiiumaad: „Siin on väga kvaliteetne elukeskkond. Piisavalt väike kogukond, aga mitte maailma lõpp. Kui hiidlane ütleb, et läheb linna, siis ta läheb Tallinna – lennukiga 25 minutit.“

Kui jõuame Hiiumaa metsadeni, nendib Aira, et kogu metsakasvatus hakkab pihta maapinnast ja Hiiumaa maapind on üsna hiljuti tõusnud. „Meil on palju metsa, aga need on madalad.“ Aira isa Jüri Ehrpais ütleb ikka, et Eesti metsateadus on Lõuna-Eesti metsateadus, sest ülikool on Tartus ja teadus toimub Järvselja kandis. Põhja-Eesti metsad on väga head metsad, ainult alumine palk on puudu, naljatab naine. Sama kehtib ka Hiiumaa metsades. „Eks see ole ikka noorel inimesel nii, et lähed tööle ja hakkad teooriat praktika valguses ümber vaatama,“ meenutab Aira 1991. aastal Hiiumaal riigimetsas tööle asumist. 1997. aastal läks ta aga erasektorisse ja on sinna jäänud. „Mul on erasektoris olnud nii huvitav! Ma arvan, et metsad kasvavad igal pool ühtemoodi … Ei! Riigimetsas kasvavad nad ju paremini. Parem muld on lihtsalt,“ täpsustab ta naeruselt. Siiski on Aira teinud kõrvalepõike ka haridusse, kui ta Suuremõisa Tehnikumis ja Hiiumaa Ametikoolis arendusjuhi ja õpetajana töötas ja õpetas muuhulgas ka keskkonnakaitset. „Hästi paljud targutajad ei ole põhitõdedega kursis – mina olen need enda jaoks läbi mõtestanud ja ka teistele rääkinud.“ Koolitööd jättis Aira vähemaks, kui igasse maakonda loodi erametsanduse tugiisiku ametikoht, mis ühendas metsanduse ja inimestega suhtlemise – sellest võimalusest ei saanud ta loobuda.„Minu kirg metsanduses on inimesed,“ ütleb Aira. Foto: Kertu Kekk

Aira Toss on laia ampluaaga erametsakonsulent. „Ma ei mängi igal alal eksperti, jagan elementaarse info, mõne teemaga peab aga süvitsi minema. Kui on teema, mida ma nii täpselt ei tea, siis suunan edasi. Esmased teadmised ja lihtsad vastused tulevad minult. Me elame infoajastul ja minu ülesanne on infot vahendada. Ometi ei ole ma kunagi targem kui omanik, sest metsaomanik teeb oma otsuse omaniku vaatest.“ Aira põhitöö on 2017. aastast metsnikuamet rahvusvahelises metsafirmas Greengold Management, kus tal on ainult välismaa kolleegid. Väga pikalt on Aira tegutsenud Hiiumaa metsaseltsis, mis aastate jooksul on teinud mitmesuguseid projekte, alates seltsile metsamajandamise tehnika soetamisest kuni koolituste korraldamise ja pärandkultuuri tutvustamiseni. Ometi nendib metsaseltsi juhataja, et Hiiumaa on nii väike majandusruum, et see läheks kreeni, kui hakkaks toetustega vabaturumajandust mõjutama.

Südikas kõneisik
Metsas töötab hästi palju introverte – Aira ei ole aga introvert ja nii on temast kujunenud metsanduse kõneisik. „Praegune olukord tuleneb sellest, et me ise oleme liiga vähe selgitanud. Meie oma tegemata töö viljad, mida me praegu peame parandama.“ Airal on olnud võimalust metsadest kõnelemist õppida, kui Eesti Metsaselts tegi üle kümne aasta tagasi metsanduse kõneisikute koolituse. „Rünnatakse inimesi sõnadega, inimesed ei oska ennast kaitsta ja võtavad isiklikult. Neile ei ole seda keegi õpetanud. Mina ei võta isiklikult, sest ma oskan ennast eristada sellest protsessist. Ma ei võta seda maailmavalu enda kanda.“ Metsanduse kõneisik on see, kes räägib metsanduse positiivset sõnumit selgelt, lihtsalt ja seoseid loovalt. Aira leiab, et metsanduses on see komme, et minnakse nüanssidesse, kasutatakse mõisteid boniteet, lõimis… Mõisteid, millest kuulaja aru ei saa, ja kui inimene ei saa aru, siis läheb ta lukku. Sealt, kust algab lühend, algab valesti mõistmine, selgitab Aira. Kui inimesed ei saa aru, tekib usk. Usk tekib siis, kui lõppeb mõtlemine. Kuidas me saame inimesed mõtlema? Vastastikku hinnangute andmine ei too lahendusi. Aira on veendunud, et dialoogi pidamine on oluline.

Aira meenutab, kuidas 1990. aasta alguses käis Hiiumaal Ameerika metsamees John, kes ütles, et tal kulub nädalas päev rohelistega võitlemiseks. Ta nimetas neid väheinformeeritud inimesteks, kellele meeldib otsustada. Nüüd suhtleb Aira ise palju keskkonnaaktivistidega. Aira jaoks oli väga õpetlik ettekanne noorelt keskkonnaaktivistilt, kes otsis oma kohta elus ja leidis kuuluvustunde ja oma koha protestijana. „Protestidel osalemine annab palju väga häid emotsioone: tekib rahulolu endaga, inimene tunneb, et teeb midagi vajalikku. See on võimalik ainult heaoluühiskonnas, kus ei pea muretsema sooja toa ega toidu pärast, sest selle ühiskond tagab,“ selgitab Aira.

Kõige laisem metsaomanik
Eriolukorra ajal tegi väikemetsaomanik Aira ise noore metsa hooldust võsakiiniga – spordiklubid olid kinni ja põrisevate vahenditega ei saa Aira hästi läbi. Järjest enam meeldivad talle metsakasvatuse algushetked ja töö noorendikega. „Ma olen sellisel ringil, et need metsad, kus ma olen raieid organiseerinud, on nüüd jõudnud teismeikka – seal tehakse nüüd valgustusraied.“ Airale meeldib töötada metsaomanikega, sest nad on väga vastutustundlikud inimesed: „Metsaomanik teeb oma metsas otsuse peremehetundest lähtuvalt. Sulane teeb seda, mida peremees ütleb. Metsa omanik suhtub kui peremees, omanikutunne tähendab vastutust. Kisakõridel ei ole vastutustunnet.“ Siinkohal mõistab Aira metsaomanikke, kes kodu ümber suuri raieid ei tee. Inimene püüab endale meelepärast tegevust teha, aga Aira rõhutab, et seda ei saa teha naabri arvelt.
Tänavusel metsamajandajate konkursil Koit Paasma metsas. Foto: Kertu Kekk

Suurepärastest metsamajandajatest rääkides süttib metsakonsulent Aira, sest ta on olnud parima erametsamajandaja konkursi žüriis ja näinud, kui hästi Eestis metsi majandatakse. „Igal metsaomanikul on oma lähenemine, oma lugu, oma kasvamine – see on nii huvitav.“ Konkursi eesmärk on märgata ja tunnustada, sel põhjusel esitatakse Hiiumaalt ka oma kandidaat, kuigi nagu Aira rõhutab, ei ole tegemist kaugushüppevõistlusega, kes istutas kõige suurema puu. „Seal on inspireeriv – võitjates on kõige suurem kirg. Tänavune parim metsamajandaja Mihkel Jürisson on süsteemne ja ta on teistega võrreldes kauem tegutsenud. Pärast suvist tuuri metsaomanike juures mõtlen alati, et kõige laisem metsaomanik on Aira Toss,“ tunnistab Aira. „Meeletu töö, mida tehakse. Metsasõjas on see ideoloogia, et ärge tehke metsas tööd, mets kasvab ise. Tühjagi ta kasvab! Kui sa midagi ei tee, siis ei tule.“

Stabiilsuse ootel
Vaadates tulevikku, ootab Aira Toss stabiilsust, kuid nendib, et lõviosale metsaomanikest ei lähe järgmine metsanduse arengukava üldse korda. Stabiilsust oleks vaja, sest metsa kasvatamine on pikk protsess ja ühest suunast teise hüppamine ei ole võimalik. Vaadates isaga kord üht metsa, küsis isa retooriliselt, kui mitu riigikorda see puu on näinud … Ja kui mitut metsaseadust. Aira mäletab neid aegu, kui vahetusid Reformierakonna ja Rahvaliidu keskkonnaministrid, siis hakati uue valitsusega uut metsaseadust tegema – seda aega ei ole enam vaja.

Kui rääkida RMK ja erametsa koostööst, siis kõlab soov saada Eestis kvaliteetset metsataime. „RMK on väga hea taimekasvataja,“ nendib Aira ja leiab, et RMK kasvatatud taimedest võiks rohkem erametsa jõuda. 2013. aasta jahiseaduse positiivseid muutusi näeb ta erametsades, sest metsaomanikud julgevad mändi istutada – enne oli teada, et istutatud taimed süüakse ära. Siiski ootab Aira, et maaomanikega lepingute sõlmimisest sõltuks see, kes saab jahiõiguse, ning jahiturismis kasumi jagamisel arvestataks ka maaomanikuga.

Lapsepõlve metsad
Aira sündis pärast 1967. aasta tormi ja on kasvanud Raplamaal tormijärgsete noorte metsade keskel. „Minu jaoks on mets hele ja helge koht, seal on valgust ja ruumi. Nüüd näen, et need metsad on suureks kasvanud.“ Airale oli Valdur Mikita raamat „Lingvistiline mets“ väga hea võimalus mõtestada enda jaoks lahti 1967. aasta torm, mida Lõuna-Eestis ei olnud. Need suured laaned, mida Mikita kirjeldab, on Lõuna-Eesti metsad. Aira emapoolne suguvõsa on Lõuna-Eestist ja ta on suviti käinud ka sealsetes metsades. „Minu jaoks mets kui mälupank on 1970.–80 aastate loopealsed metsad, mis ääretult kenasti õitsevad kevadisel ajal.“
Airal on vähe mälestusi oma vanaisast Rudolf Ehrpaisist ajast, kui ta oli veel terve, tööd tegevat vanaisa pole Aira palju näinud. Kuid Airale on meelde jäänud need männikud, mille kohta öeldi, et need on vanaisa istutatud. „Nendest mööda sõites mõtlen, et need on minu vanaisa istutatud metsad ja need kasvavad veel.“ Metsamees veetis palju aega lapselastega kabet mängides. Nendest aegadest vanaisaga kabelaua taga on Aira saanud huvi kabemängu vastu ja ka oskuse kaotada. Seda oskust kasutab Aira selleks, et järgmisel korral paremini teha, ometi on tal kogunenud omajagu autasusid ka kohalikelt kabevõistlustelt.
Metsadega seotud perekonnast sai Aira kaasa ka põhimõtte, et alati tuleb kõike selgitada ja põhjendada. Aira onu Toomas Ehrpais on harvendusraie kohta öelnud, et see on nii loominguline tegevus, et kõike võib teha, aga kõik tuleb osata ära põhjendada. „Põhjenda ja selgita! Ma olen kogu aeg selle sees olnud,“ ütleb Aira oma perekonnast rääkides.
Aira lapsepõlves räägiti peres rohkem metsast, nüüd on metsajuttu vähem, kuid mitte metsapoleemika tõttu, lihtsalt on juurde tulnud teiste erialade esindajad. Ta ütleb, et väga hea tunne on olla sellisest perest pärit. „Kui püütakse kõigutada seda paati, kus sa kogu aeg oled, siis mina tean, et selles paadis on väga kindlad sõudjad. Neid see loks ei sega.“

Airal särtsu jätkub
Jaanus Aun, Erametsakeskuse juhatuse liige
Airal särtsu jätkub! Ikka igal rindel kohe – nii Hiiumaa metsaomanikke harides, metsatöid korraldades, omavalitsustööd tehes kui ka sotsiaalmeedias metsahuvilistega vaieldes. Jaksab mitmel rindel ega kohku tagasi, kui tema idee kohe toetust ei leia. Tegudeinimene!

Õunaku mäe kuninganna
Üllar Soonik, RMK külastusala juht, kaasteeline, kursusevend
Sama „tootmisaasta ja -kuu“ viis meid kokku EPA metsanduse eriala esimesel kursusel. Airal oli õpingutes selge eelis, olles pärit metsameeste suguvõsast, kuid seda eelist ei kasutanud ta kunagi pahasti ära, vaid jagas teadmisi ja teeb seda siiani.
Huvi matkamise ja kõrgete paikade vastu on teinud Airast Hiiumaa matkaklubi liikme. Matkadel kogetud mäevaated paelusid ilmselt niivõrd, et ka kodu rajamiseks otsiti Hiiumaal kõrgem koht, Õunaku mägi. Nii sai Airast Õunaku mäe kuninganna.
Kuna noormehed kutsuti pärast esimest kursust „suurt nõukogude kodumaad“ kaitsma, lõpetas Aira EPA varem ja töötas juba Hiiumaal Putkaste metskonnas, kus meie teed jälle kokku said. Siis oli kõva sõna kasutada andmete töötlemisel MS-DOS-süsteemi, mille tolle aja kohta ääretuid võimalusi ta agaralt püüdis praktikasse viia.
Kuna Aira on minust loetud päevad varasem „väljalase“, siis aasime omavahel tihtilugu, et tema on minust vanem ja seega ka targem ning otse loomulikult ilusam. Ja see kõik peab paika! Imetlen ikka jälle tema südikust, järjepidevust ja sirget selga internetiavarustes metsanduskaugetele teavitustöö tegemisel.