Kodukootud džunglis elevandijumbu Bumbut ei kohta, küll aga ürgilmelisele metsale omaseid liike - juuraajastulegi kohaseid tohutuid sõnajalgu, laialehiseid puid keset põlismetsa, suuri nagu Kesk-Euroopa lossipargis, lopsakat kaldataimestikku jõe kanjonis ja surnud puudel elutsevaid rohkearvulisi samblikuliike ja seeni. Siinne mets kajab surnud puidul putukatele toidujahti pidavate rähnide valjust trummeldamisest ja jalg takerdub kobraste hoolsa metsaraie tulemusel langenud puude taha.

Poruni omapärases laialehises metsas leiab märkimisväärselt pirakaid pärnasid, vahtraid, jalakaid ja saari. Nii suured pärnad kasvavad meie oludes tavaliselt omapäi kuskil kultuurmaastikus, kus neil on valgust, ruumi ja kaitset räsivate ilmastikuolude eest. 

Loomi toimetab siin tasahilju üksjagu, sest ega peale teadliku matkaja, kalameeste ja piirivalve keegi siia nende rahu rikkuma naljalt ei tiku - nii kauge ja eraldatud on see paik muust maailmast. Kopraid on siin rohkesti, hea tahtmise korral kohtab ka saarmast ja väikest vilgast metsnugist. Džunglilinnu mõõdu annab täielikult välja jõel toimetav jäälind, jäine nimi tal tõesti on aga temaga sarnased sugulased kingfisherid elavad ka vihmametsas. 

Kunagisest inimasustusest annab märku üksnes vana metsavahikoht, mis leidis oma otsa 1944.aasta lahingutes ja mis taastamata vaikselt loodusega üheks on saanud. Siin vundamendi labürindis ongi matkaraja algus-peatumispaik lõkkekohaga, kuivade puude, telkimisplatsi jm.