See on ka arusaadav: linnaelaniku kuuldeaparaat on seatud kõrgemale helitugevuse tasemele, see on harjunud autode ja mööda lendavate lennukite mürinaga, televiisorite ja tolmuimejate müraga, elektroonilise muusikaga, mitte aga eluslooduse vaiksete vibratsioonidega.

Seepärast on tänaste koolilaste jaoks kõige raskem ülesanne metsaekskursioonil – vaikuse hetk. Harva suudab mõni neist kannatada kasvõi kakskümmend sekundit, et metsa kuulata: nad ei saa aru, mida saab siin veel kuulda peale tuule müra? Aga proovime ikkagi.

Talv on lõppenud: tasapisi algab järjekordne ja kõige tähtsam etapp looduse elus: järk-järgult saabuvad rändlinnud, metsad täituvad elu, häälte ja liikumisega.

Praegu aga on meie metsades kuulda „patriootlike“ lindude hääli, nemad ei lenda soojale maale, vaid on meiega aasta ringi. Kuigi nad ei näita end, saab neid kuulda: praegugi näiteks keegi vilistab tasakesi sügaval metsas.

Kui küsida talviste metsalindude kohta, siis paljudele tulevad meelde ilusad leevikesed. Siin on kõik lihtne: neid näeb ainult talvel ja nende välimus on väga meeldejääv.

Tegelikult elavad leevikesed meie metsades terve aasta läbi, mitte ainult talvel – lihtsalt suvel pole nii kerge märgata punast rinda tihedas ja kirevas metsas, samas kui külmadel talvepäevadel lendavad nad tihti linna täiendavat sööki otsima ning paistavad lume taustal kohe silma.

Peale selle suureneb talvisel ajal leevikeste ja ka teiste talviste lindude arv märkimisväärselt rändlindude arvelt, kes saabuvad meie metsadesse põhjapoolsetest piirkondadest. Leevikeste vaikset vilistamist „fju-fju“ või „fit-fit“ saab tihti kuulda talvises metsas, eriti kuusikutes.


Minu meelest on meie metsade kõige suurem patrioot pöialpoiss – kõige väiksem lind mitte ainult meil, vaid ka kogu Euroopas. Ühtlasi on ta üks meie arvukamaid metsalinde. Pöialpoisi pikkus on ainult 7–9 sentimeetrit ja ta kaalub kuni 7 grammi, seepärast kutsutakse teda „põhjamaa koolibriks“.

Kui talvisel päeval minna lähimasse tihedasse kuusikusse ning seista seal tasakesi mõne minuti, siis varsti on kindlasti kuulda tasast „tsi-tsi-tsi“-d, mis kostab kõrgetelt kuuskedelt.

Pöialpoisid lendavad hetkega oksalt oksale, peatumata isegi sekundiks, seega pole nende jälgimine lihtne. Aga mõnikord lendavad need sõbralikud ja uudishimulikud linnud ladvaokstelt, kus nad tegelevad putukate vastsete otsimisega, ka alumistele okstele, et vaadata, kes neid jälgib.
Sellisel hetkel saame ka meie näha isaslindude peas ilusat kollast mütsi, mis on kanditud kahe musta servaga.


Paljud metsalinnud kogunevad juba alates sügisest parvekestesse, milles on koos eri liiki linnud: leevikesed, pöialpoisid, puukoristajad, porrid, rähnid. Talvistel päevadel on neil sellises seltsis lihtsam leida toitu ja vaenlaste eest peituda – liidriteks sellistes parvekestes on alati rasvatihased.

Igas metsas on juba kaugelt kuulda nende väsimatu kutsehüüd „tsit-tsit“, „tsi-tsi“ või ärevat karjet „tši-tši-tši-tši“. Aga soojade päevade lähenemise ja juba teistmoodi paistva päikesega saab kevade äratuntavaks „akustiliseks“ tunnusmärgiks tihaste lihtne, aga vali laul.


Rasvatihane on kõige märgatavam lind, kes elab nii inimese kõrval kui ka sügavas metsas, nende kollaseid kõhualuseid näeb majade läheduses iga söödamaja juures ja parkides, sageli võtavad nad kartmatult palakesi vastu ka inimese käe pealt.


Rasvatihaste seltsis märkate kindlasti ühte või kahte sinitihast – ilusad väikesed tihased. Nad on sama vähenõudlikud kui rasvatihased, eelistavad lehtmetsi, aedu ja parke ning elavad meelsasti ka inimese läheduses, nad on meie söödamajade parimad kliendid.


Sinitihaseks kutsuti seda tihast tema mütsi, tiibade ja saba sinise värvi tõttu. Tema hääl sarnaneb teiste tihaste häältega, kuid põhiline sinitihase kutsehüüd „tsi-tsi-tsi-türr“ on peenem ja kiirem.


Seevastu põhjatihane (teine tihase sugulane) väldib tsivilisatsiooni: tema elukeskkonnaks on okasmetsad. Külmadel päevadel kaitseb lind ennast külma eest sulgi kohevile ajades ning muutub pallisuguseks.


Põhjatihane on sarnane rasvatihasega, ainult suuruselt on ta väiksem ja tema värvuses domineerivad pruunid, valged ja mustad toonid. Teiste lindude seas ei tule põhjatihane eriti esile. Ta ei ole liigselt ere ja on teistest vaiksem – võib tunduda, et see on haruldane lind, kuid tegelikult on põhjatihane üks meie metsades levinumaist lindudest.
Kui kuulete vaikset kutsehüüd, mis meenutab tihase „tsi-tsi-tsi“ või „tšžee-tšžee“, jääge korraks seisma ning oodake, võib-olla teil õnnestub näha seda ilusat lindu ning jälgida tema kombeid.


Samas parvekeses, mis toitub mändidel ja kuuskedel, leidub arvatavasti ka paar tihaslaste esindajat lõbusate tuttidega: tutt-tihast.

Nende kombed ja hääl sarnanevad teiste lindudega tihaslaste perekonnast: sarnane kutsehüüd „tsi-tsi-tsi“ või „tsi-tsi-tjurrr, tsi-tjurrr, tsi-tjurrr“ ja ärevust väljendavad nad pika ragiseva „tirrirrirr“-iga.



Tutt-tihased pole väga kartlikud – seiske nende läheduses liikumatult ja, kui nad on harjunud, võivad nad lennata teile päris ligidale. Te näete nende valget musta servaga kraed, musta „habet“ ja muidugi ka toredat tutti, mis sarnaneb vanaaegsete maalide grenaderide peakattega.
Selle tuti tõttu sai ka meie tutt-tihane oma nime.




Segaparvekestes võib tihti märgata erinevate tihaste seas lindu, kes ei ole nendega eriti sarnane. See on puukoristaja – omapärase välimusega lind. Tal on pikk ja terav nokk, suured pikkade küünistega jalad ja lühike saba, silmadelt kuni kuklani läheb must joon ning hele hallikassinine selg ja tiivad on kontrastiks heledale rinnale ja punakale kõhualusele.
Puukoristaja lendab lindude põhigrupi läheduses, askeldades jookseb üles-alla mööda puutüvesid, tõmmates tugeva nokaga puukoore alt välja vastseid ja putukaid, tavaliselt liigub ta mööda puud, pea alaspidi – sellise liikumisviisi järgi on teda lihtne ära tunda juba kaugelt.


Veel üks talviste segaparvekeste osanik – väike lind porr. Porr, nagu ka puukoristaja, otsib sööki puukoore alt, aga erinevalt ülalt alla tulevast puukoristajast liigub porr mööda puutüve alt üles spiraali mööda, tõmmates oma peenikese ja natuke kõvera nokaga vastseid ja putukaid puukoore alumiste ja külgmiste servade alt, seega ei konkureeri need kaks lindu toidu pärast.

Meie ekskursioon ongi lõpule jõudnud. Kuigi alguses tundus, et mets on tühi ja vaikne, siis nüüd, isegi kui järgmise matka ajal ükski lind ei lenda pea kohal, teame, mida teha: jääme mõneks minutiks paigale, lülitame kuulmise linnarežiimilt metsarežiimile ja kuulame vaikust. Läbi puude sahina kuuleme linnuhääli.