Kuni me kurdame, et metsas on vähe seeni, jätkab seeneniidistik maa sees oma tööd ja selle tulemusi võib näha juba lähimatel päevadel. Täiesti märkamatult tekivad metsa üleöö noored kivipuravikud, tatikad, liimikud ja muud seened. Viimaste päevade jooksul ei ole ma metsast leidnud vast ainult harilikke külmaseeni, kuid nende aeg alles tuleb. Kõiki muid augustiseeni olen aga, kasvõi paar tükki, kindlasti leidnud. 

Hooaja esimese kivipuraviku leidmine on alati vaimustav. Seenekuningat on kerge ära tunda: ta näeb tõepoolest kuninglik välja: tugev kogukas kübar ja jäme jalg – soliidsemat seent on raske ette kujutada. Kivipuravik pole ilus mitte üksnes välimuse poolest, vaid teda saab suurepäraselt igal moel hoidistada – eriti hea on ta kuivatatult. Kuivatatud kivipuravikest supp on erakordselt aromaatne ja gurmaanide seas väga kõrgelt hinnatud.

Kuigi tundub, et kivipuravikku on raske muude seentega ära vahetada, tekib seenelistel ka temaga tihti küsimusi. Näiteks küsitakse: „Mis on kivipuravikega sel suvel juhtunud – neil on jalg punakaks tõmbunud ja kübar on teist värvi?“

Seente välimus on vahel tõepoolest petlik – teinekord võib ühtede ja samade seente värvus ja kuju erinevates tingimustes, eri liiki metsas ja erineval pinnasel või muutliku ilmaga tugevasti erineda. Kuid kõnealusel juhul need metamorfoosid kivipuravikke ei puuduta. Metsa on lihtsalt neil päevil koos kivipuravikega tekkinud nende vanu sugulasi – tamme-kivipuravikke.

Tamme-kivipuravik on tavaliselt oliivipruun ja kuigi veel üsna hiljuti peeti teda kivipuraviku sugulaseks, ei saa teda kuidagi kuninglikuks nimetada – pigem on ta ereda mundri ja kiivriga kindrali moodi, ainult ilma ordeniteta.

Tõsi, erinevalt puravikest muutub see kindral lõike- või murdekohast siniseks, mistõttu rahvasuus kutsutakse teda „sinikaks“. Ka jääb tema toiteväärtus kivipuravikule pisut alla: tamme-kivipuravikus leidub mürgiseid aineid, mis kupatamisel või kuivatamisel kergesti lagunevad. See-eest muutub tamme-kivipuravik peale kupatamist väga maitsvaks. Ta sobib praadimiseks, marineerimiseks ning ka suurepäraseks suupisteks, kuid mitte koos alkoholiga – selline on soovitus. Tamme-kivipuraviku välimus on väga iseloomulik ja üsnagi muutlik: kübara ja jala värvus võib kollastes, pruunides, oliivivärvi ja punastes toonides olulisel määral varieeruda.

Kui olete korjanud harilikke ja tamme-kivipuravikke koos kukeseente, tatikate, liimikute ja muude seentega, võib ka pisut hinge tõmmata – vaevalt, et keegi seab kahtluse alla, et kõige parem lõuna on lõuna vabas looduses, las ta koosneb pealegi tavalisest teest termoses ning juustu- ja singivõileivast. Pärast on hea rohu peale kase alla pikali visata, vaadelda taevas sõudvaid pilvi ja juba punetavaid pihlakamarju, tunda suus linnumarja magushaput maitset ja hingata sisse pune aroomi. Ja kui küljele keerata, siis saab ühtäkki jälle seentega tõtt vaadata – tõsi, nüüd tunduvad need tibatillukesed. 

Siis jääd tahtmatult selle üle mõtisklema, kui imepärane see maailm on. Võimalik, et seened on saladuslikud olendid, kes elavad mingisuguste oma, inimeste poolt seni veel tuvastamata seaduste järgi, mõjutavad tundmatul viisil aju, püüdes seal linnakeskkonnast veel rikkumata osa sisse lülitada. Või on see lihtsalt hapnikuliia mõju?

Minge kõik metsa – seeni korjama ja metsaõhku hingama!