Humal on kõikjal parasvöötmes laialt levinud kiirekasvuline püsikliaan, keda meiegi looduses laialehise metsa all veekogude kaldatihnikutes tihti kohtab.

Meie tingimustes mõjub humala tohutu kasvutempo, meeletu kolme või viie hõlmaline lehemass, vastupidavus ja kiire levik eksootilisena nagu ka see, et tegu on vään- mitte ronitaimega. Nimelt kasutab humal ronimiseks oma võrseid, mitte köitraagusid, ja keerutab ennast ümber toe alati päripäeva.

Humal on kahekojaline taim, mis tähendab, et isas- ja emasõisikud paiknevad erinevatel taimedel. Inimest huvitavad ainult humala omapärase soomuselise välimusega emasõisikud, mis peale korjamist-kuivatamist õllesse rändavad.

Pika õlletraditsiooniga Eestis kuulus iga enesest lugupidava talumajapidamise juurde tapuaed, kus maha torgatud tokkidel humalaid kasvatati.

Vahest harva näeb seda tänagi, kuid küllap on väikeaiapidajatel õigustatud hirm, et taimevolask nende aia üle võtab- ja võtabki. Vähe sellest, et humal ühe suvega 6-10 meetriseks "viskab", annab ta rohkelt juurevõsusid, mille abil taim kiirelt ja kindlalt uusi ruutmeetreid hõivab.

Õlut pruuliti juba 6000 aastat tagasi inimtsivilisatsiooni koidikul Tigrise ja Eufrati kallastel Mesopotaamias ning vanas Egiptuses, kuid alguses jooki humalat ei lisatud, vaid kasutati muid aromaatseid taimi virde lõhna- ja maitseomaduste parandamiseks ning märjukese paremaks säilimiseks.

Humal kuulub vanimate kultuurtaimede hulka, keda kultiveeriti juba enne seda, kui taim õlle sisse pisteti. Õlle ja humala kohtumine on hästi dokumenteeritud - see juhtus 1079. aastal ja sellest ajast saadik on need kaks lahutamatud.

Humala roll õlles on parandada joogi lõhna ja maitset ning parandada selle säilivust - humalad annavadki õllele tema iseloomuliku aroomi, vajaliku kibeduse tasakaalustamaks linnaste imalat mekki ja tema antibakteriaalsed omadused pärsivad mikroorganismide arengut pärmises vedelikus ning säilitavad õlle värskuse, mis oli eriti vajalik vanasti pikkadel reisidel joogi kvaliteedi tagamisel.

Kanepiliste sugukonda kuuluval humalal on küll kergelt uimastav ja rahustav toime, kuid mitte joovet tekitav. Nii ongi humalat varasemalt kasutatud une- ja meeleoluhäirete ning hormonaalsetest muutustest tulenevate ebamugavuste leevendamiseks. Samuti on humala kevadised mahlased võrsed teretulnud täiendus muidu vitamiinivaesel ajal ühekülgseks kippuvale ninaesisele.

Sarnaselt oma sugulasele kanepile on ka humal kiutaimena kasutust leidnud.