Tekst ja fotod: Anatoli Tarassov

Maailmas on tohutu hulk kiilide liike, neid mõnesid kutsutakse Eestiski võrdlemisi kummaliste ja isegi naljakate nimedega, näiteks Saaremaa tondihobu, sarvikliidlik, jõgihobu, luhakõrsik, vesineitsik, lapik vesikiil, kuningkiil või ranna-loigukiil.

Täna räägime kiilist, kellel on vene keeles aga hoopis ekstravagantne, kuid täiesti teenitult saadud nimetus, kuna tema ilu ja imepärane lennuoskus köidab tõesti tähelepanu.
Niisiis, tutvugem – красотка блестящая, otsetõlkes hiilgav kaunitar (Calopteryx splendens), eesti keeles vööt-vesineitsik sugukonnast vesineitsiklased (Calopterygidae). Sugukonna ladinakeelne nimetus Calopterygidae on pärit vana-kreeka keelest ja tähendab tõlkes kaunistiivalisi.


Kirjutatakse, et kiilid on putukamaailmas liikumiskiiruse poolest liidripositsioonil, mõned kõige suuremad liigid võivad kihutada isegi kiirusega 100 km/h. Vesineitsikud nende hulka ei kuulu, nemad eelistavad aeglast lendlemist sagedaste peatustega taimedel, mis andiski mulle võimaluse, kuigi mitte väga lihtsalt, nad pildile saada. Siiski oli selleks vaja nende kannul joosta.

Või veel, kiili silmad on ju sama suured kui ta pool pead ja annavad talle võimaluse näha isegi seda, mis on seljataga – eks proovi talle fotoaparaadiga lähedale jõuda!


Kiile võib kohata jõgede, järvede, kanalite ja tiikide rohtunud kallastel. Minu tähelepanekut mööda on isased kiilid märkimisväärselt suuremad kui emased ning lendlevad intensiivsemalt ja väsimatult veepiiril. Emased kiilid seevastu peatuvad sagedamini rohukõrtel ja taimelehtedel, ka oma munad munevad nad kas nende taimede sälkudesse või isegi otse veekogusse, ja tundub, et nad jälgivad oma kavaleride õhulahinguid ja vigurlendu täiesti ükskõikselt.


Kõik kiilid on röövputukad. Nad eelistavad jahtida sääski, kärbseid ja kihulasi. (Just neid, kes mind näiteks kalalkäigu ajal kõige enam kiusavad.) Siinjuures võivad nad päeva jooksul süüa mitu korda rohkem, kui ise kaaluvad. Suur tänu neile selle eest!

Nüüd võivad lugejad mult küsida, mis puutub siia see, kas Kaunitar päästab maailma, nagu pealkirjas on küsitud.

Kohe vastan. Looduses on oma n-ö indikaatorid, mis hoiatavad inimest ohu eest. Näiteks kunagi nooruses, instituudi praktikate ajal, töötasin söekaevanduses, kus oli ohtlik tolm ja metaangaas. Metaanikontsentratsiooni suurenemine võinuks kaasa tuua tragöödia. Selle ennetamiseks paigaldati laavadesse spetsiaalsed gaasianalüsaatorid. Lisaks oli selline aparaat vahetuses kaasas kõigil mäemeistritel. Seevastu kunagi ammu laskusid kaevurid kaevandusse mitte gaasianalüsaatori, vaid… kanaarilinnuga puuris. Selline „indikaator“.

Kõik on kindlasti kuulnud kassidest, kes tunnevad maavärisemise lähenemist, rottidest, kes põgenevad laevalt, pääsukestest, kes lendavad madalalt jne. Samasse ritta kuulub ka vööt-vesineitsik. Seal, kus keskkond on saastatud, ta elama ega paljunema ei hakka, mis on omakorda hoiatuseks meile. Kui hoiatust kuulda võtame, siis oleme päästetud!

Hoidke ennast ja loodust!