Toimetas: Kristi Kool
Foto: Priit Luts


Aruteluringis osalesid: RagnSells Eesti juht Kai Realo, Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets, RMK Viimsi külastuskeskuse teabejuht Päivi-Pääsu Kreutzwald-Prii, sihtasutuse Loodushoiu Fond juht Pille Ligi ning kliimateadlane ja kliimamuutuste uurija
Annela Anger-Kraavi. Vestlust juhtis Urmas Vaino.

Paneelis osalejad olid ühel meelel, et Eesti inimene armastab viibida looduses ja võrreldes paljude riikidega oleme õnnelikus olukorras, sest rohelust jätkub. „Samas mulle tundub, et see on rohkem armastus silmadega, armastus südamega on veel tulemata,“ tunnistas Kai Realo.

„Eestlasele meeldib ilus loodus, aga kui on päris armastus, peavad olema ka teod. Kui keskkonnaarmastuse aluseks võtta tarbimiskäitumise kujundamine, kasvõi see, millise autoga me sõidame – seal on sügavat mõtestamist vähem,“ arvas ka Keit Kasemets.

Keskkonnateadlikkus ja tegelikud teod ei pruugi alati kooskõlas olla, kinnitas Pille Ligi. „Tartu Ülikooli teadlane Maie Kiisel on analüüsinud, mida inimesed teevad keskkonnajalajälje vähendamiseks ja kas nad peavad end keskkonnasäästjateks. Selgus, et need, kes ennast viimaste hulka ei liigita, elavad tegelikult keskkonnasäästlikumalt kui need, kes end keskkonnahoidlikeks peavad. Kui võrrelda näiteks toitu, meelelahutust ja muud taolist tarbimist, siis jõukamad tarbivad rohkem, kuigi nad peavad end keskkonda säästvateks tarbijateks,“ tõi Ligi välja vastuolu.

Tarbijakäitumise kujundamine on muutunud teadusringkondades üha olulisemaks. Annela Anger-Kraavi sõnul on teadusprojektides siiani olnud palju rõhku keskkonnatehnoloogiatel, alles viimastel aastatel on hakatud rääkima käitumisest, psühholoogiast, inimeste mõtteviisi muutmisest. „Selleks kaasatakse projektidesse kultuuriinimesi, kunstnikke, meediat, et koos uurida, kuidas tarbimiskäitumist muuta.“

Keit Kasemetsa sõnul näitas hiljutine riigikantselei tellimusel valminud uuring, et inimeste otsuseid dikteerib kõigepealt hind, siis mugavus – näiteks auto, millest paljud oleks nõus loobuma, aga neil pole seda võimalust, kolmandaks tulevad väärtused. „Väärtustes ja käitumistes on meil suur põlvkondade vaheline erinevus. Noored väärtustavad kliima- ja keskkonnateadlikku tarbijakäitumist oma vanematest rohkem.“


Kogu lootus ja vastutus noortele?

Et uued põlvkonnad toovad kaasa nähtava muutuse, ei julgenud arutelus osalejad siiski lubada. Kai Realo meenutas üht konverentsil kuuldud noore inimese ettekannet, kust selgus, et kliimamuutustest teadlik noorsugu teeb samas väga palju impulsiivseid oste. Tõdeti ka, et kliimaärevuses kasvav põlvkond ei näe praeguses olukorras lahendust. RMK Viimsi külastuskeskuse teabejuht Päivi-Pääsu Kreutzwald-Prii ütles, et noorte keskkonnateadlikkus tuleneb kättesaadavast infost, mida noored ammutavad palju rohkem kui nende eelkäijad varasematest põlvkondadest. „Noored saavad probleemist aru, aga samas tegudes see väga ei väljendu. Nad peavad end väikeseks ja mõttetuks osaks, kellest midagi ei muutu.“

„Keskmiselt emiteerib iga inimene maailmas oma elu käigus 5000 tonni süsinikdioksiidi, Eestis on see arv enam kui kaks korda suurem, aga seal on roll põlevkivil. Nii et muutus peab tulema, aga see pole ainult noorte teha,“ väitis Anger-Kraavi.

Kliimaministeeriumi roll

Põlevkivi pakkus huvi ka arutelu pealtvaatajatele, kust tuli küsimus, miks kliimaminister Kristen Michal kooskõlastas maikuus põlevkivikaevanduse laiendamise. „Selle kaevandamisluba oli juba ammu välja antud. Aga me hakkame ministeeriumis arutama kliimaseadust ja debati kõige olulisem osa puudutabki, mis tingimustel ja kui kaua saab Eesti põlevkivi kasutada,“ rääkis kantsler Kasemets. „See pole ühe ministri otsus, vaid laiem ühiskondlik arutelu, mille peab lõpuks heaks kiitma riigikogu. Õiguslik raamistik lubab praegu anda sisse uusi kaevanduslubasid. See tuleb ära muuta ja selles suunas peame minema.“

Kliimamuutuste mõjudega kohanemine on sama mündi teine probleem. Eestile toovad kliimamuutused soojemad ja kuivemad suved, tormimurrud metsades, haiguste leviku ja võimaliku kliimarände. Kasemets kinnitas, et Euroopas käib paralleelselt arutelu, et kuidas vähendada süsinikku jalajälge ja kuidas juba kohalolevate mõjudega kohaneda. „Peame tegelema kliimakindluse suurendamisega, mõtlema, kuidas toetada omavalitsusi, mida soovitada inimestele.“

Mida teha edaspidi teistmoodi?

Annela Anger-Kraavi: Oluline on haridus, väärtuste kujundamine juba väikesest peale. Et ei pea olema kõige uuem auto ja palju uusi riideid. Kui muud väärtused saavad olulisemaks, siis tulevad muutused.

Kai Realo: Suurettevõtete panust ei tasuks alahinnata hoiakute ja põhimõtete muutmisel. Kui kasvatus algab kodust, siis täiskasvanute mõjutamisega saavad tegeleda tööandjad.

Päivi-Pääsu Kreutzwald-Prii: Inimesed peavad pääsema metsa, et nad leiaks kontakti loodusega. Meil on pensionäre, kes pole kunagi Tallinnast välja saanud.

Pille Ligi: Valikuvabadus on nügimise puhul ülioluline, eriti kui nügijaks on riik.

Keit Kasemets: Inimestele peab olema selge, mis on tema tegevuse kasu ja mõju. Riik peab aga pakkuma keskkonnasäästuks lahendusi, mis pole inimesele kallimad ja ebamugavamad.