Toimetas: Kristiina Viiron
Foto: Priit Luts


“Tegelikult peaksime olema rõõmsad, et meil on mets, mille üle debateerida,“ lausus Marran. Ta tõdes, et debatist on tulnud positiivseid arenguid. „Olen mitmel korral oma kolleegidele öelnud, et kui teeme RMK juhatuses otsuseid, peame tegema neid nii, nagu oleks samas ruumis ka ajakirjanik ja keskkonnakaitsjate esindaja – kõik otsused peavad kõrgest latist üle hüppama.“

Marrani sõnul on RMK uue juhtkonnaga võetud seisukoht, et kõik andmed, mis puudutavad riigimetsa – puidu koguseid, hinda, lepinguid, peavad olema avalikud. Järgmisest aastast on avalikud ka kõik puidumüügi lepingutingimused, rahvas näeb, millise hinnaga on meie ühist vara müüdud.


Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnul on looduse hoidmiseks vaja kokkuleppeid, rahu ja püsivust, nõnda nagu on majandusele vaja investeerimiskindlust, toormeprognoosi. Samamoodi tahavad tema sõnul kindlust need inimesed, kes elavad asulates, mis on metsast ümbritsetud.

Nn metsasõja üheks vaidlusaluseks teemaks on olnud jätkusuutlik raiemaht. Tüüri sõnul kirjutas Postimees, kuidas see maht leiti – keskkonnaagentuur tegi kolm raiestsenaariumi, millest keskmisele kirjutati ette „säästlik raiemaht“. „Ja selle järgi kõik toimetasid, teades, et see on säästlik raiemaht,“ lausus Tüür, lisades, et see on olukord, millest tuleks väljuda.

Mart Eriku hinnangul on säästlik raie see, kui majandusmets on raieküps, siis seda ka raiutakse. „Kui täna saame sealt vineeripakku, igasugu erinevaid sortimente, aga lastes jutumärkides „säästlikult“ edasi, on 20 aasta pärast kõik küttepuu, mida ka ei tohi ahju ajada,“ selgitas ta. Tema sõnul ei saagi säästlikku raiemahtu paika panna. „Mis põhjusel ei võiks säästlik raiemaht olla ka see, kui teeme 10 aasta jooksul korraliku üleraie, et jõuda 100 aasta pärast stabiilsesse olukorda? Praegu on küpsete metsade osakaal lihtsalt nii suur,“ viskas Erik mõtte õhku.

Mis on kaalul?

Millest aga võime ilma jääda, kui erinevad osapooled oma tegevuste muutmise osas konsensusele ei saa, uuris moderaator Urmas Vaino.

Tüüri hinnangul võime elurikkuse kriisi taustal peaaegu kõigest ilma jääda. „Terviklikud, toimivad ökosüsteemid toovad toidu lauale, annavad tervise ja puhta vee. Seepärast peame vaatama ka Eesti metsamajandamist tervikuna. Meil on metsamaad vaja vaadata tervikuna – kus on rohekoridorid ja kuidas majandame. Täpselt samamoodi põldude ja teiste aladega,“ lausus ta.

Mikk Marran oli Tarmo Tüüri öelduga igati nõus. “Kõige suurem risk, kui teeme rumalaid otsuseid. Oleme suure sammu edasi astunud, Eestimaa Looduse Fondiga käivad läbirääkimised, kuidas me võiks maaparandustöödega edasi minna,“ nimetas ta. Samuti on RMK tema sõnul astumas samme püsimetsanduse osas „Lähme järgmine nädal Soome, et saada kogemust. Testime, katsetame ja töötame välja püsimetsa kontseptsiooni Eesti jaoks, et me saaks ühtmoodi aru, kui räägime püsimetsandusest,“ täpsustas ta.

Marran soovitas looduskaitsjail pead ja õlad kokku panna. „RMK-l on lihtsam rääkida ühe võimsa osapoolega – see võiks olla keskkonnaühenduste koda, kes võiks tulla laua taha ja olla valmis ettepankuid tegema, mitte vaid kriitikat. Kui jõuame nende sammudeni, oleme pika tee edasi käinud,“ arvas ta ja lisas, et RMK on juba päris palju oma nina pööranud – kahe kuu pärast valmib uus arengukava.

Ta tõi kava mustandist välja viis näidet. Esiteks, RMK peab tagama suurema läbipaistvuse: kuhu, kellele müüb, lõpuni viiakse lepingute avalikustamise ning puitu müüakse neile, kes seda paremini väärindavad.


Teisena plaan saada andmed paremaks. Kolmandaks parem planeerimine, parem kaasamine.
Neljandaks mõjude hindamine – kõigepealt organisatsioonis sees ja kui vaja ka väliseid osapooli kaasates. Viies eesmärk on tõhus metsa kasvamapanek: parimad seemned, parimad puud.

„Kui suudame need ideed RMK-s käima lükata, on laev päris korralikult kurssi muutnud,“ kinnitas ta.

Jürgen Aosaar lausus, et teadlased tegelevad sellega, et mets saaks tõhusamalt kasvada ja seda saaks tõhusamalt majandada. „Peame kasvatama korralikke metsi, mis annavad korralikku puitu, millest saaks maja, mitte et peame saatma seda ahju,“ nentis ta.

Metsakempluse kohta üldiselt tõdes Aosaar, et kui seitse aastat on kõneisikud ja nende seisukohad püsinud muutumatuna, jääb inimlik valu ja solvumine ikkagi püsima. „Pole midagi parata - kui metsakasvatajad on teinud oma tööd südamega, et meil oleks aastakümnete pärast metsa ja ühtäkki tullakse ründama, et te hävitate - kohe saab mets otsa, tehke teismoodi – mismoodi sa usaldust lood?“ märkis ta.