Koduaia rebane
Hiljuti sattus ühtäkki minu
Tallinna-lähedasse koduaeda noor rebane, juba pea kolm nädalat on julge loom käinud
õhtul-hommikul aeda revideerimas, mõnikord päevalgi.
Kui paljusid inimesi paneb mõte rebasest nende aias vaimustusest kiljuma, siis teised tahaks jälle kohe relva haarata, et "kahjur" kahjutuks teha. Eks muidugi vettpidavaid õigustusi leidub mõlema ilmavaatega persoonidel.
Kui Inglismaal ulatub linna- ja linnalähirebaste kogemus juba sajanditagusesse aega, mil kahe maailmasõja vahelisel ajal valglinnastumine otseses mõttes rebase õuele jõudis, siis sellega võrreldes on meie vastav teadmine ja kogemus veel üsna õhuke.
Nüüd juba aastate taha jäänud paarile "tuumatalvele" ja sellele järgnenud kärntõveepideemiale eelnevalt kohanesid näiteks Viimsi elanikud ning rebased teineteisega kohaliku lihapoe koeratoiduleti najal - nii jäid kassid, kanad ja muud koduelukad ellu ning rebased said söönuks – selline oli üks kogemus rebastega koos eksisteerida. Kumb on siis keeldudest üle vaadates õigem, kas toita rebaseid koeratoiduga või lemmikloomadega? Esimene neist võimalustest on kindlasti vähem valulik. Toita neid tegelikult üldse ei tohiks. Loodus ise lahendas aastaid tagasi Viimsi mitme küla rebaseprobleemi, näis, kuidas Vääna-Jõesuus asi laheneb.
Kommentaarid
Lisa kommentaar