Juba striimimise kolmandal päeval oli võimalus põgusalt näha urust väljuva mägraema lõugade vahel pisikest niutsuvat kutsikat, kes rändas kuhugile linnaku serva värskelt sätitud pessa, teine kutsikas viidi samal viisil paar tundi hiljem.

Üheksateiskümne urusuudmega mägralinnakus nägid ilmavalgust veel vähemalt seitse kährikupoega. Linnarahva sagimist jätkus päeva ja öösse.

Tihti tuli ette mäkrade ja kährikute vanaloomade vahel kiskumist ja tagaajamist. Jah, kahe pere vahelised suhted polnud kuumad, va kährik ründas kord raevukalt mägrakutsikat – läheduses olnud mägravanem päästis õnneks poja halvimast. 

Jaanipäevaks oli kährikute vahmiil jäljetult kadunud ja sellest ajast saadik on seda liiki üksikut isendit nähtud urgude ümber luusimas vaid mõnel korral. Kolm mägrapere liiget said nüüd segamatult mängida, sügada ja hooldada üks-teisel karvastikku ning pojad eluks vajalikku õpetust. Suve hakul kadus kuhugi ka isas mäger ja hiljem teda näha ei õnnestunud.

Ühel õhtul võis kaamera ees näha aga üllatuseks korraga lausa viite mäkra. Salapärasteks külalisteks oli vanaloom pojaga, kes sõbraliku käitumise järgi otsustades kuulusid kindlasti samasse mägraklanni.

Mõnel korral tõi Uno mäkradele külakostiks õunu ja ploome - mägrad panid need kiiresti nahka. Eriti maitsesid ploomid - üks mägrapoeg viskus lausa ploomikuhja otsa, et temale jääks rohkem nosida. Paar peotäit porgandeid sõid ära hirved. 

Mägralinna sagedasemad külalised olid hirved, kaeksaharuliste sarvedega pull, hirvelehm vasikaga ja videost paistev “pulgajuku”.

Kaamerajaam suundub mäkrade juurest tuttavasse paika hirveplatsil.