Harilaid Saaremaal oli ulatuslik avatud liivaala veel enne möödunud sajandi viiekümnendaid, olles tuntud ka oma liikuvate liivade poolest. See oli elupaigaks paljudele liivaste aladega seotud liikidele, sealhulgas haruldasele juttselg-kärnkonnale ehk kõrele. Möödunud sajandi 50-ndatel toimunud väheviljakate alade metsastamise programm hõlmas ka Harilaidu. Saaremaa Metsamajand pidi metsastama kümneid tuhandeid hektareid lagedaid loopealseid, rannaniite ja liivaalasid. Selle arutu tööga võeti kodu paljudelt seniste elupaikadega kohastunud liikidelt ning Harilaiul liivaste aladega seotud kitsalt kohastunud liikidelt. Harilaiul enne metsastamist väga arvukas kõre populatsioon sai järsu hääbumise osaliseks.

Avatud liivalad on väga omapärased ja haruldased kooslused, Eestis on neid väga vähe. Sellise elupaiganõudlusega on ka I kategooria kaitsealune kõre. Kõre on ainus kahepaikne, kes suudab hakkama saada sedavõrd kuivades kohtades, kuigi vesi on ka tema jaoks vajalik. Luidetevahelised nõod täituvad märjal ajal veega ja neid on kõrel vaja sigimiseks. Harilaiul on sobivad nõod kaetud männikultuuridega ning puud imavad ohtralt vett, mistõttu nõod kuivavad kiiresti.

Kõreeksperdid ja -asjatundjad on täheldanud, et peale eelmist raiet (2013-2014) on kõrel Harilaiul hakanud paremini minema. Kõrede olemasolu on tuvastatud igal aastal. Möödunudaastasel seirel loendati 8 isaslooma. Seda pole palju, kuid põhjuseks võib olla, et praegu on seal sobivaid veekogusid vähe ning paaril viimasel aastal on ka vett olnud vähe.

Kahjuks püüavad avalikkust eksitada mõned kodanikest „teadmamehed“, kes väidavad, et seal pole ühtki kõre ja viskuvad metsade n-ö hävitamise vastasesse võitlusse. Arvamust on õigus avaldada kõigil, kuid tänapäeval on kasvav tendents, et "kingsepad üha rohkem sekkuvad kellasseppade töösse".  Millegipärast mõnedele inimestele konn ei meeldi ja kirutakse, et mingi konna pärast hävitatakse metsa.

Kunstlikult rajatud suhteliselt liigivaene, kidur männik ei anna Harilaiu loodusele juurde mingeid väärtusi, vaid on vähendanud sealsete elupaiga suhtes nõudlike looduslike liikide elupaiku. Paljud liigid on inimesele vähemärgatavad, kuid nende roll kooslustes ja eluslooduse toimimisel on suur. Kultuurpuistute eemaldamine ja ümberkujundamine on üsna laialt levinud looduskaitseline tegevus kogu maailmas. Nagu öeldud, on sellised alad elupaigaks ka paljudele teistele liikidele, mitte pelgalt kõrele.

2013-2014 toimunud tööga eemaldati 54 hektarit männikultuure. Sel aastal avatakse maastikku 27 ha ulatuses. Kõre tegevuskavast võib lugeda, et populatsioonile soodsaks võib pidada avatud pinda alates 125 hektarist. Seekord lähevad raiesse mõned peale seda kurikuulsat väheviljakate maade metsastamise programmi rajatud kultuurpuistut. Raiutakse 1960/70-ndatel istutatud mände. Üksikuid vanemaid puid säilitatakse. Tervikuna on need puistud hõredad ja kidurad. Puud vanusega 50-60 aastat on sealsel toitainevaesel liival vähem kui 10 m kõrgused.

Töö tehakse tulenevalt kõre tegevuskavast, kus Harilaiu avamine on määratud I prioriteedi tegevuseks. Riigimaal teeb kaitsekorralduslikke töid RMK.

NB! Looduslikult kujunenud vanemad puistud Harilaiul säilitatakse.

Olukorra hindamine Harilaul ja tulevikuplaanide tegemine 2014. a mais. Liigikaitsespetsialistid, kaitse planeerijad, teadlased.

Valdkonna parimad asjatundjad on seiret tegemas. Selle lombi tagune ala lähebki avamisele.

2019. a jaanuaris toimusid käesolevat taastamistööd ettevalmistavad välitööd. Looduses piiritleti ennistamisele kuuluv elupaik.

Loodame, et kõrel ning teistel liiva- ja kruusaalade liikidel hakkab Harialiul paremini minema. Kui kunagi oli ainuüksi Saaremaal kõresid olnud miljoneid, siis tänapäeval arvatakse neid kogu Eesti peale olevat vaid tuhatkond.