„Kuldne šampinjon“ – just selle nimetuse all müüvad seda seent turul nutikad kaubitsejad, ilmselgelt selle jaoks, et omistada seenele eriline, kõrgem staatus, ei hakkaks ju keegi ometi halba seent, liiati veel šampinjoni, kuldseks nimetama. Kuid kõik pole siiski nii lihtne.

Enne tänavust sügist olin kuldmamplit kohanud kümmekond aastat tagasi. Olen iga kord, kui satun paikadesse, kus seda seent kunagi nägin, hoolikalt ringi vaadanud, kuid seenest pole olnud jälgegi. Ja nüüd lõpuks järgmine kohtumine, kusjuures täiesti uues kohas, kus ma seda seent varem kunagi näinud polnud. Nagu alati, teeveerel, ja nagu alati, suures seltskonnas. Rõõmustasin: „No tervist, seened! Kus te nii kaua peidus olite?“

Kuldmamplit võib kohata ka pargis, luhal ja karjamaal, metsalagendikel, põõsastes ja tihedas rohus, sageli nõgeste naabruses, üldiselt, seal, kuhu seenelised tavaliselt oma nina ei pista.

Nüüd vastuolulisusest. Mõnede allikate kohaselt kuulub see seen vöödikuliste, teiste järgi heinikuliste, kolmandate sõnul aga šampinjoniliste sugukonda. Täiesti kindlalt saab öelda üksnes seda, et see seen on oma perekonna ainus liik.

Mis aga puutub kuldmampli söödavusse ja toiteväärtusesse, siis mõnel pool kirjutatakse selle seene suurepärasest maitsest, teisal nimetatakse seent vaid tinglikult söödavaks, sest kuigi harva, aga siiski on pärast kuldmampli söömist olnud seedehäirete ja kõhulahtisuse juhtumeid, mõned uuringud on aga hoopiski näidanud, et see sisaldab küll väikestes annustes, kuid siiski sinihappe jälgi ja lisaks kogub endasse kaadmiumi ja seepärast seda seent enam söögiseeneks ei peeta. Vaat kuidas…

Kuldmampli austajad aga ei anna alla ja kinnitavad, et kui see seen hoolikalt eospurust puhtaks pesta, termiliselt töödelda, soovitavalt kaks korda 20 minutit koos läbipesemisega, mis vähendab tsüaniidide kogust, siis ei teki mingit mürgistust. Maitse on sel seenel aga erakordne!

Üldiselt aga, kas süüa seda seent või mitte, otsustage ise…

Seenehooaeg jätkub! Edu kõigile!

Tekst ja fotod: Anatoli Tarassov