Kui nüüd küsida, miks ta seda teeb, siis võib ilmselt täie kindlusega vastata, et pea alaspidi puul rippumine võimaldab tal efektiivsemalt toituda. Puukoristaja on tark lind, mida kinnitab ka hiljutine avastus, et ta kuulub väheste liikide hulka, kes tööriista kasutab – nimelt on puukoristaja jäänud vahele orgiga koorepraost millegi suupärase urgitsemisemisega.

Puukoristaja toitub putukatest, seemnetest ja pähklitest, nii et ta on tihe külaline linnusöögimajas, kus riiakalt platsi teistest lindudest puhtaks lööb ja isukalt päevalilleseemneid vitsutab. Tema ingliskeelne ametlik nimi nuthatch viitab aga tema erilisele pähklilembusele (i.k. nut on pähkel) ja rahvakeelne nut-jobber (sõna jobber tähendab siin lõhkumist, raiumist vms) aga sellele, et ta pähkleid nende edukamaks purustamiseks puuprakku topib ja siis vaeseomaks kolgib, ikka selleks, et jõuda toitva tuumani.

Eesti keeles on puukoristajat kutsutud tema valju hüüu djutt-djutt kõla tõttu puukluttiks aga ka piibutajaks või takutoristajaks, mis võib viidata tema kombele pesakasti avaust käepäraste vahenditega enda vajadustele kohendada ja savi vms-ga osaliselt kinni toppida või sellele, et ta takuga pesa vooderdada armastab.

Parim aeg puukoristajate tegutsemist jälgida ongi nüüd saabumas – puudel on lehed läinud, nii et väike beežides-hallides toonides puutüvel sagiv linnuke torkab paremini silma, varsti trügib ta ka linnutoidumajja tihastele konkurentsi pakkuma ja kevadel saavad õnnelikumad aednikud jälgida, kuidas puukoristajad teiste pesakastilembeste liikidega elukoha pärast lahingut löövad.