Kõigi märkide järgi on käes toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymellus) aasta.

Tallinna-lähedasel põhjarannikul on ta juba rüütanud toomingaid ühtsesse halli-hõbedasse univormi ja see trend näikse kulutulena levivat - lausa niivõrd, et puule enam ainsatki rohelist lehekest ei jää. Toominga-võrgendikoi on üks eriti hea isuga elukas, ennast pole ollagi, aga tema "töö" tulemused paistavad kaugele. Võrgendikoi apluse tulemus on omamoodi putukamaailma põletatud maa taktika - pärast suurt õgimist on toomingad raagus ja justkui kergelt peetud katteloori mähitud.

Koi laastamistöö alguses võib toomingal hallide "ussipesade" kõrval veel ka lehti näha, aga mõne aja pärast katab lehtedest paljaks söödud oksi ja tüve võrgendikoi väljaheidetest kirju loori või võrku meenutav moodustis. Rüüstajad ise muutuvad aga päev-päevalt priskemaks, rammusad mustade laiguridadega kollakasvalged röövikud katavad puu tüve ja kogu selle ümbruse, sealhulgas ilmaimet kaema tulnud loodushuvilise statiivi, juuksed ja riidedki. 

Nii ebameeldiv kui see viimane väljavaade ka ei oleks, ei tasu karta seda, et kogemata püksisääres koduaeda tarnitud elukas ka seal puhta vuugi teeks, sest toomingale spetsialiseerunud liik jääb oma liistude juurde ja jätab õunaaia rüüstamise oma kallile kaimule õunapuu-võrgendikoile (Yponomeuta malinellus). Kui aga ablaste tegelaste toidubaas ammendub ja kõik teineteisele lähestikku kasvavad toomingad on paljaks söödud, siis võib kogu isukas seltskond veel enne nukkumist seista lõhkise küna ees - toit otsas, kõht tühi ja näljasurm silme ees - nad on endale ise hammastega haua kaevanud.

Rohelise libleta ja trööstitu ilmega toomingas aga hinge ei heida. Kui röövlipande on suuresti nälga surnud või peale paarinädalast nukkumis mustade laikudega säravvalgeks sentimeetri pikkuseks liblikaks saanud, on toomingal juba jälle näha noori värskeid lehti.