Need Grünthal-Ridala kevadised luuleread tulid mulle kohe esimese asjana meelde, kui eile õhtul RMK peakontori taha parki sattusin, kus kevad on täiega gaasi põhja vajutanud ja kihutab kahe sajaga suvesse.

Kell kümme õhtul on park täis rahvast, loomi, linde, lõhnu, värve ja õnneks hakkab liiklus kõrval magistraalidel suviselt hõrenema.  

Selline tunne on, et ootamatult saabunud pikk soojaperiood on kõik Tallinna pargid lausa suviseks võlunud –õitsemist hakkavad lõpetama hobukastanid, kuslapuud, kukerpuud, harilikud ja ungari sirelid – vahtra “ninadega” on puude alused paksult kaetud. õhtuhämaruse saabudes hakkab kõik lõhnama.  

Kohe RMK maja taga pesitsevad rästad, kahe hallrästa ehk paskrästa pesakonna pojad konutavad põõsaste all ja nõuavad häälekalt vanematelt toidupalakesi, musträstas lasi laulu paemüüril.

Seal samas kõrval tatsab aga sinikaela mamma koera kombel inimestel sabas. Eriti sotsiaalne väsimatu part justkui teaks, et turiste tuleb rõõmustada ja kaamerate ees poseerida.

Kümmekond metsvinti püüdsid üle laulda linnamürast, tõesti linna vindid laulsid väga kõvasti, tublisti volüümikamalt kui suguvennad vaikses metsas.

Kalakajakas laveeris pargi puude vahel ja kõrgel tegid piiritajad suve häält. Ööbikutel polnud sel õhtul hoogu sees, tegid lühidalt ja harva. Karmiinleevike ja väänkael andsid samuti teada oma olemasolust. Säärasena siis paistis siin peakontori taga pargis 29. mai õhtu. Aastad ei ole vennad, teadagi.