16. mai, 2016
Mägrad naabrid
Kährikud on mäkrade naabriteks olnud veidi
vähem kui kolmveerand sajandit, varem neid Eestimaal polnudki. Esimene kährikuleid
pärineb Vene piiri äärest küll juba aastast 1938, kuid kiire levik sai alguse
siiski aastal 1950, kui Kalinini oblastist toodud 86 kährikut lasti lahti
tolleaegses Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonnas.
Nüüd on kährikuid Eestimaal mandrist väikeste laidudeni palju ja täpselt teadmata arvul, kuid kohata nende väikseid poegi on ikka paras õnn.
Pole teada, mitu põlvkonda kährikukutsikaid on siin Vaharu soo servas asuvas mägralinnas üles kasvanud. Videol olevad seitse veidi üle kuuvanust kähriukupoega harjutavad uru ees esimesi päevi elus hakkama saamise nimel. Mägralinna kobe urg kaugemal metsas on ju palju turvalisem koht kutsikapõlve pidada, kui kuskil lauda taga risuhunniku all või mõne kaeviku põhjas.
Kährik pole suurem asi urukaevaja ja näitab pigem üles leidlikkust sobiva pesapaiga leidmisel.
Paistab, et selle linna mägrapaar talub allüürnike lähedust hästi - nende üks kasutatav uruava paikneb kährikuperest vaid kümne meetri kaugusel.
Rajakaamera salvestiste järgi otsustades on selle linna mäkradel veel teinegi üüriline – rebane. Tema poegi ja nende käpajälgi sel korral ei näinud, küllap nad seal urus on veel pisikesed. Kindel on, et ühe maja elanike pojad koos õues mängimas ei käi.
Loe vanemat:
Vastuoluline marjapõõsas
Lisa kommentaar