Kährikud on läinud ja pole selle aja jooksul kordagi tagasi tulnud. Kährikupägalikud olid jaanipäevaks kosunud parasjagu nii suureks ja tugevaks, et jaksasid neis kährikute asjaajamistes vanemate kannul kuhugi ära minna. Ehk nad ei tulegi tagasi enne hilissügist, kui tekib vajadus jälle ulualuse järele, et pidada kährikutele omast katkendlikku talveuinakut.

Mägrapere on olnud sel suvel kaamerapildis üllataval tihti, nad ei olegi kodulinnakust pikemalt ära käinud, kui vast ainult mõne päeva kauppa. Vähem oli näha neid ajal, kui kährikud siin veel laiutasid. Isasmäkra on harvem näha, tema käib küll pikkadel tuuridel, eks “krundipiirid” vajavad ka lõhnadega märgistamist.

Kaks aastat tagasi, selles samas mägralinnas, kadusid mägrad oma poegadega juuni alguses ja tulid tagasi alles augustis. Selle aja jooksul ei õnnestunud urgude juures kordagi näha poegadega mägraema.

Pole head seletust, miks mägrad sel aastal käituvad hoopis teistmoodi. Videosid üle vaadates torkas silma, et kahe aasta tagustel mäkradel oli kaamera ees üheks põhitegevuseks enda sügamine, parasiidid kimbutasid. Jooksva hooaja videotelt ei paistnud aga kordagi, et ükski mäger oleks end süganud. Võib-olla ongi nii, et sellel suvel on siin mägralinnas lihtsalt piisavalt vähe parasiite ja seetõttu ei peagi nende eest kuhugi pikemaks ajaks põgenema. Kui toidupoolist lähiümbruses ka piisavalt, miks peakski siis seitsme maa ja mere taha pagema.

Videost paistab veidike mägrapoegade mängu ja elukooli, majaehitust ning üht külalist…