Tekst: Kristiina Viiron
Fotod: Kristiina Viiron ja erakogu
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Rohkem kui 40 aastat riigimetsa süsteemis töötanud Tiit tõdeb, et metsameestel pole põhjust silmi maha lüüa, ehkki tulised kriitikud püüavad luua vastupidist pilti. Ammugi ei ole kellelgi tarvis peljata metsa otsalõppemist.

Tiidu perekonnanimi viib mõtted ingliskeelsele sõnale timber (’puit’) ja ärgitab küsima, kas metsamehe amet saigi valitud lähtuvalt nime tähendusest, nagu Juhan Viidingu luuletuses „Ma tundsin madrust / kelle nimi oli laev…“. Tiit kostab vastuseks, et nii see pole. Nimi Timberg on Tiidu sõnul hoopiski saksapärane, metsanduse valis ta aga seetõttu, et metsamehed jätsid noorele Tiidule järgimist vääriva mulje.


See juhtus seitsmekümnendatel – Otepääl sündinud ja üles kasvanud Tiit läks pärast 9. klassi lõppu tööle Pühajärve metskonda. „Olin spordipoiss – tahtsin musklit tugevamaks saada ning olin kuu aega sealse metskonna kontori ehitusel tööl. Meeldis metskonna elu, seal olid tööl muhedad mehed, nad rääkisid oma tegemistest, ja nägin ka metsnike tööd,“ meenutab Tiit, kuidas metsandus kui võimalik elukutse talle huvi pakkuma hakkas. Kuigi ta kaalus pärast suusakooli ehk Tallinna Spordiinternaatkooli Otepää filiaali lõpetamist ka ajakirjandust ja õigusteadust, langes liisk Eesti Põllumajanduse Akadeemiale, kui metsanduse dekaan Endel Laas käis suusakoolis rääkimas, et sportimist ja õppimist saab edukalt EPA-s jätkates ühendada.

„Olin keskkooli viimases klassis vigastustega kimpus ning esimene aasta kõrgkoolis andis võimaluse taas tugevasti treenida ja võistelda. Tegin siis ka oma suusamehe karjääri parima tulemuse ja saavutasin maaülikoolide üleliidulisel 20 km distantsil teise koha. Mis oli EPA metsandusteaduskonnale nii tähtis – maakonna teatesuusatamise võistlusel alistasime Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna! Aga siis tuli kevad ja kooli tagasi jõudes ootas ees rida tegemata arvestusi... Loobusin võistlusspordist ning valisin õppimise ja koos oma kursusega edasiliikumise,“ tõmbas Tiit võistlusspordile joone alla. Suusatamine tervisespordina ja hobina siiski jäi ning Tiit läbis järgnevate aastakümnete (1980–2005) jooksul kõik Tartu maratonid.

Töö roolikeerajatega

Majja Ristipalos, kus Tiidu praegunegi töölaud paikneb, astus ta 1983. aasta 1. märtsil, taskus metsamajanduse inseneri diplom. Räpina näidismetsamajand sai valitud eelkõige Tiidu abikaasa Ene tõttu. Ene õppis mehest kursus allpool, ta on Räpinast pärit, oli majandi stipendiaat. Ka majand paistis silma heade töötingimuste ja -tulemustega ning oli metsameeste seas hea mainega.


Noore mehe stardikohaks sai esialgu aga hoopis liiklusohutuse vaneminseneri amet. „Metsakasvatus huvitas mind rohkem, aga sisseelamiseks tuli tegeleda aastajagu roolikeerajatega,“ jutustab Tiit. Ent peagi vajas Meeksi metskond uut metsaülemat, kuna senine – ja hulk teisigi töötajaid – läksid pensionile. Nii saigi Tiidust pärast aasta aega abimetsaülema tööd Meeksi metsaülem. Väljakutseid jagus, näiteks häid töömehi, kes saega toimetada mõistaks ja tahaks, oli ka tollal raske leida, mured olid ka näiteks töötajatele elamispinna pakkumisega.

„Olin seitse aastat metsaülem ning umbes seitsmeaastaste perioodidena olengi eri ametites olnud, kõik on olnud vaheldusrikas ja huvitav. Metsamehe elu on olnud põnev,“ nendib Tiit, kes olnud muu hulgas näiteks Kagu regiooni peametsaülem ja kuulunud ka RMK juhatusse. Mõneti on ta selle aasta kevadest jälle uues ametis – Põlvamaale lisaks tulid tema tööpiirkondadeks ka Võru- ja Valgamaa.

Põnev üheksakümnendate algus

Töökorralduse muudatusi on Tiit kogenud küllaga ja olnud ka ise muudatuste korraldajate seas. Üks suurimaid oli siis, kui vana riigikord otsa sai ja hakati iseseisvas riigis toimetama. Räpina näidismetsamajandis lahutati 1992. aastal tööstuslik pool ja metsakasvatus, senine direktor valis tööstuse poole, riigi kõikide metsamajandite baasil loodi riigi metsamaade talitused. Tiit meenutab, et Põlva maakonnas oli toona kümme metskonda.

„Põlva maakond oli aktiivne, Põlva oli maakonnakeskusena nooruslik ja ettevõtlik, maavanemad Margus Leivo ja Kalev Kreegipuu mõistsid metsameeste tegevusi. Oli optimistlik aeg, toimusid metsanädalad, metsamehi kuulati, nende seisukohti hinnati ja nendega arvestati,“ kirjeldab Timberg taasiseseisva Eesti metsanduse algusaastaid.


Eks metsameestel oli ka valida, kas minna erasektorisse või jääda riigimetsandusse. Tiit jäi riigimetsandusse, kus 1997. aastal algasid ettevalmistused RMK loomiseks. „Algas projektiperiood, see oli hästi huvitav, saime palju koolitusi, käisime palju koos ja arutasime asju läbi. Läks väga pikalt, vähemalt tundus nii, kuniks 1999. aastal sündis RMK,“ räägib Tiit. Põlvamaa metskonnad läksid töökorralduse mõttes peagi kokku Võrumaaga. „Nimetasime seda tagantjärele väikeseks Kagu regiooniks ja lõpuks olime RMK jaoks suur Kagu regioon, kus koos Põlva-, Võru-, Valga-, Tartu- ja Jõgevamaa. Peaaegu nagu praegune Kagu regioon.“ Tiit näitab jutu ilmestamiseks kabineti seinal rippuvat kaarti, kus tolleaegsed metskonnad peal – regiooni kuulusid viie maakonna metskonnad ja jahindustalitus.

Tiit nendib, et iseseisva riigi- ja riigimetsanduse taasloomise aastad ongi töö mõttes talle kõige meelepärasemad olnud. „1992‒1999 oli hästi dünaamiline, seitsme aasta jooksul oli palju muutusi ja ümberrivistusi. Hindan just seda, et väga palju sai ise korraldada, ise reastada,“ põhjendab ta ja täpsustab, et kuigi tööde tegemise aluseks olid ka juhised, näiteks kuidas korraldada kasvava metsa oksjoneid, siis peametsaülema aktiivsusest sõltus palju. „Kõik see tuli välja, ma arvan. Meie oksjonikorraldust peeti parimaks üle Eesti – hulgaliselt osalejaid, hinnad tõusid ning tulu tuli,“ märgib ta.

Ilusad männikud taas kasvama

Tiidu südameasjaks on olnud ka männikute uuendamine. 1990. aastate alguses ei olnud olukord uute männikute kasvama saamisega tema hinnangul sugugi hea. „Männi-pudetõve tõttu ei suudetud kasvatada tervet istutusmaterjali,“ selgitab ta. Männi külv viljakamatel kasvukohtadel ei andnud aga häid tulemusi. Või asendati männikud kuusega, et mingigi mets asemele saaks.


Tiidu sõnul õnnestus metsamajandiga kokku leppida, et tegemiste lahkulöömise aegu jäi taimla metskonna poolele, ehkki kõikjal see nii ei läinud. „Tegime endale selgeks, mida on vaja teha selleks, et pudetõvest puutumata männiseemikuid kasvatada,“ meenutab Tiit. Tarka nõu jagas Marana taimla tollane juhataja, kes oli katsetanud, kuidas pudetõbe tulemuslikult tõrjuda. Tollastes metsandusjuhistes antud normid polnud selleks piisavad. „Tema õpetas, et tuleb osta korralik Saksa taimeprits, kulutada taimekaitsevahenditele, palgata hea tööline ja ennäe!, hakkaski tulema Räpina taimlast terveid seemikuid ning männikute taastamine läks võrreldes varasemaga suurema hooga käima. See on oluline verstapost mu metsakasvataja karjääris,“ rõõmustab mees. RMK juhatuses metsahalduse-maakasutuse eest vastutavana on Tiit töötanud kaks ametiaega – kokku kümme aastat.

Tõe kriteeriumiks on mets

Kui palun Tiidul hinnata kogu oma riigimetsanduses töötatud aega, vastab ta osalt Artur Alliksaare luuleridadega: „Filosoofiline hinnang on, et „ei ole halvemaid, paremaid aegu . On ainult hetk, milles viibime praegu.“ „Kõik otsused tehakse antud oludes,“ selgitab ta. „Kui võtta Eesti Vabariigi metsaareng, siis ühtpidi on läinud dünaamiliselt, aga teistpidi ka stabiilselt ja planeeritult. Vaatamata meie kõikidele jõupingutustele mets kasvab siiski,“ muigab ta ja lisab: „See sügav mõte on kahetähenduslik – vaatamata kriitikute sajatustele see mets kasvab siiski, ja teiselt poolt, pisikese eneseirooniaga – vaatamata meie kangelaslikele jõupingutustele, see mets kasvab siiski.“ Mets ongi Tiidu hinnangul metsameeste töö puhul tõe kriteeriumiks, olenemata sellest, kuidas organisatsioonis töö korraldatud on. „Mets on igavene…“ tõdeb ta.

Mõningaid muudatusi ta siiski teeks. Näiteks istutaks vähem kuuske, eriti sinna, kus kuused on juurepessu või muu kahjustuse tõttu raiesse läinud. „Sellistes kohtades peaks istutama kaske asemele ja laskma kuusel looduslikult lisanduda,“ leiab ta. „Kuuse istutusega on plats küll täidetud, aga kas see on piisav vastupidavama tulevikumetsa tulekuks? Paneme küll madalama algtihedusega ja laseme lehtpuud vahele, aga paraku seda igal pool ei lisandu ja ikkagi liigume puhtkuusiku suunas. Kas see on ikka parim lahendus tulevikuks?“

Vanad männid säilikpuudeks

Tiidu pilk jääb pidama alati ka männimetsadel, eriti männinoorendikel ning nende keskel kõrguvatel säilikpuudel. „Minu eriline kiindumus on vanad männid, need saavad paljuski kujuneda ka siis, kui me männikus valime säilikpuid üksikute võimsate puudena, nagu metsamajanduse eeskirigi ütleb.“ Tiit peab õigeks, et säilikpuudeks jäetakse jämedamad, tugeva võra ja hea kasvuga puud. Igal pool niisugust valikut paraku näha ei saa, sest säilikpuudeks on valitud grupiti paiknevad, niru võraga männivibalikud. „See häirib ka inimesi, raiesmiku väljanägemine on väga tähtis. On loomulikult neid, kellele mingit raiet armsaks ei teegi, aga inimestel on võimalik raiega leppida, kui raiesmik näeb normaalne välja, seal on vanu mände. Ja need ei kuku ümber, vaid kasvavad noorendikus juba teist ringi, võrata vibalikud on omadega ühel pool juba paari aasta jooksul, kuivavad ära. Kui aga valime õiged säilikpuud, jäävad need männivanakesed meie metsadesse veel aastakümneteks. Seal, kus niisugused puud on olemas, tuleks need igal juhul säilikpuudeks määrata,“ paneb Tiit metsatööde korraldajaile südamele.

Hea kodupaik Räpina

Tiit ütleb, et ta on suhteliselt koduse eluviisiga. Räpina on selline kant, mis kodust olemist soosib – tahad ujuma minna, saad valida mitme järve ja jõe vahel ning muidugi metsad! Mine paremale, saad marjametsa, mine vasakule ja saad kukeseeni korjata või puravikke korvi tõsta. „Eks oma maja ja haljastus nõua ka hoolt ja aega,“ nendib Tiit. Sportimine on viimastel aastatel tagasihoidlikum, paar korda nädalas sõidab ta jalgrattaga või käib kõndimas.


„Tagala on mul tugev olnud, septembri lõpuks täitub kalli kaasaga 42 aastat,“ rõõmustab mees. Tiidu peres on üles kasvanud kaks poega ja tütar ning lapselapsigi on juba viis. Kui kogu kamp kokku tuleb, on see nagu suur Itaalia pere.

Tiit Timberg

Haridus:
Tallinna Spordiinternaatkooli Otepää filiaal, 1978
Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsandusteaduskond, metsamajandusinsener 1983

Töö:
Räpina metsamajandi insener, 1983–1985
Räpina metsamajandi Meeksi metskonna metsaülem, 1985–1992
Riigi Metsaameti Põlva maakonna peametsaülem, 1992–1997
MÖIK regionaalosakonna juhataja, 1997–1999
RMK Kagu regiooni juhataja, 1999–2001
RMK metsamajanduse direktor (rotatsioon), 2001
RMK Kagu regiooni peametsaülem, 2002–2007
RMK juhatuse liige, 2007–2017
RMK Põlvamaa metsaülem 2017–2024
RMK Põlva-, Valga- ja Võrumaa metsaülem alates 2024