Millised on meie metsad aga aastakümnete pärast, see oleneb ühelt poolt nende noorte haridusest ja haritusest, kes Eesti Maaülikooli (EMÜ) metsamajast metsandusse siirduvad, teisalt aga ka ühiskonna hoiakutest ja hinnangutest, mis tänasel päeval on kahjuks üsna negatiivse alatooniga.

Metsahariduse eripäraks ja samal ajal ka tugevuseks on läbi aegade olnud laiapõhjalisus ja mitmekülgsus; ühelt poolt teadmised metsast kui ökosüsteemist ja selle toimimisest, mõistmine metsa arengu mõjutamisest läbi metsakasvatuslike tegevuste, aga samuti teadmised majandusest, tehnikast ja tehnoloogiatest. Kõik see annab oskuse näha metsanduse seotust teiste valdkondadega ning metsanduse rolli ühiskonnas laiemalt.
Kuid poleks ülikooliharidust ilma teaduseta, akadeemiline õpe on teaduspõhine. Nagu Eesti teaduses laiemalt, on ka metsateadus edenenud, seda vaatamata pidevale rahapuudusele. EMÜ metsateadlased on oma valdkonnas heal tasemel, rahvusvaheliselt nähtavad ning mõnes uurimissuunas nagu näiteks professor Rein Drenkhani juhitav metsapatoloogia töörühm, tegutsetakse teaduse eesliinil.

Metsanduse teemal valitseb meil vabale ühiskonnale omaselt arvamuste ja seisukohtade rohkus, kuid muret tekitab jõudsalt leviv veendumus, et metsade majandamine tähendabki vaid lageraiet mis omakorda on võrdsustatud raadamisega. Samuti, et mets Eestimaal on praktiliselt otsas või vähemasti kohe otsa saamas. Kui „metsasõja“ alguses oli arutluste keskpunktis raiemaht, siis praeguseks on kahtluse alla seatud metsade majandamise vajalikkus üldse, metsandust nähakse metsa- ja loodusvaenuliku tegevusena, mitte rohelise biomajanduse osana. Häälekalt nõutakse lageraiete üldist keelustamist, ehk siis põhimõtteliselt metsade majandamisest loobumist üldse. „Metsasõja“ ja pikaajaline negatiivse käsitluse ühe tulemusena on ühiskonnas välja kujunenud üldine halvustav hoiak metsanduse ja metsameeste suhtes. See pole aga adekvaatne, mõeldes siinkohal kasvõi paljude RMK kolleegide peale, kes on kauaaegsed metsakasvatajad ja teinud oma tänuväärset tööd hästi ja pühendumisega. Üldine suhtumine kõikidesse metsandusega seotud inimestesse on aga teenimatult jäine nagu Arktika hingus.

Ja kuigi emotsionaalsed sõnavõtud metsade kaitseks on saanud üsna igapäevaseks, siis nende hulgas üks hiljutine avalikkuse ette jõudnud ja vihakõneks liigituv seisukohavõtt ületas selgelt piire. Jah, meie õnneks on Eestis demokraatlik riigikord ja kehtib sõnavabadus, aga vabadus ei anna õigust solvata ja halvustada ning minna seejuures inetult isiklikuks. Sellised kahetsusväärsed avaldused viivad veelgi suurema vastandumiseni.

Miks küll oleme sellisesse olukorda jõudnud?
Kahtlemata on oluline roll metsanduse praeguse maine kujundamisel olnud meedial. Levivad ju edukamalt just negatiivse alatooniga sõnumid, kuna neis on intriigi, aga uudise aktuaalsuse mõõdupuuks on tänapäeval klikid ja loetavus. Ja paraku mõjub ka negatiivse metsasõnumi mustvalge selgus ja arusaadavus: raiete tõttu metsad kaovad. Lihtne ning jõuab inimestele hästi kohale. Ja kui siis nähakse oma teel raiesmikke, saab sõnum ka praktilise kinnituse ning kuvand hävitavast metsandusest ongi sündinud.

Emotsioonidest ja faktidest ajakirjanduses metsanduse näitel kirjutas oma artiklis „Kuidas Kurgja maha põletatakse“ ka Postimehe ajakirjanik Tiina Kaukvere, resümeerides, et „ fakt ei saagi enam naljalt emotsiooni vastu“. Siit ka probleemi olemus; metsanduse üle ei arutata alati teaduspõhiselt, vaid esiplaanil on ennekõike emotsioonid. Jõuline ja emotsionaalne suhtumist peegeldav sõnum metsandusest edastati ka kõmulises vabariigi aastapäeva lavastuses, kus negatiivseks kujundiks oli öises metsas lapsi taga ajav harvester.

Oma osa metsanduse „mainekujunduses“ on ka tänapäeva sotsiaalmeedial, kus sõnumit nii visuaali kui tekstina on kiire ja lihtne levitada.

Aga tõlgenduste ja hinnangute põhjuseks on ka selge arusaamise puudumine metsanduse sisulisest olemusest. Kuigi raied on vaid üks osa metsade majandamisest, siis just need kujundavad inimeste suhtumist kõige enam, varjutades muud tegevused. Eriti reljeefselt tuleb see esile jällegi RMK puhul: raietööd riigimetsades torkavad kõigile silma, arvustajaid on palju. Aga mida teatakse sellest, kuidas ja mil määral see organisatsioon panustab metsapuude parendusse ning seemnemajandusse, taimekasvatusse, uue metsapõlve rajamisse ning hooldamisse? Need on mahukad ja tänuväärsed tööd, mida tehakse tulevikumetsade nimel, nende hüvanguks, kes tulevad pärast meid. Positiivseks erandiks on siinkohal vaid RMK rajatud matkarajad ja puhkekohad, neid teatakse hästi ja hinnataks kõrgelt. Kuigi RMK tegevusele on külge kleebitud rahaahne majandaja silt, siis märkimisväärne osa raietulust liigub läbi erinevate tegevuste tagasi metsa. Rääkimata looduskaitseliste tööde finantseerimisest ja ega ka matkarajad ja puhkekohad pole võluväel tekkinud. Lisaks investeeringud metsateedesse, mille eest RMK-d on kõvasti nahutatud, aga mida kõik kasutada saavad. Jällegi veider olukord, sest enamasti on inimesed rahulolematud siis, kui teed on kehvas seisus, riigimetsas olevate teede puhul aga on asjad vastupidi: nurisetakse just liiga heade metsateede üle.


Ei saa kuidagi nõustuda mõtteavaldustega, et metsanduses pole majandus oluline. Tegelikult tuleb metsanduses arvestada ühtmoodi nii loodus- kui ka majandusseadustega. Küll aga on aga oluline tasakaalu leidmine majandamise ja looduskaitse vahel, mis aga ongi „metsasõja“ üks võtmeküsimusi. Öeldakse küll et vaidluses selgub tõde, aga siiani on läinud nii, et vaieldud on palju, kuid igal on jätkuvalt oma tõde ja natuke õigust.

On juba kulunud väide, et metsa on meil palju, mis muidugi vastab ka tõele, aga see mets jaguneb paljude erinevate omanike vahel ning sellest tulenevalt on ka majandamispraktikad metsades vägagi varieeruvad, eriti kui võrrelda väikemetsaomanikke versus suuri metsafirmasid. Aga riigi senine poliitika on viinud selleni, et eraisikute käes olev metsaressurss järjest väheneb ja juriidiliste isikute metsaomand suureneb. Seega, rääkides metsade majandamisest laiemalt, on pilt kirju nagu Kihnu kört ja üldistuste tegemine rohkem või vähem tinglik.

Viimase perioodi suuremate raiemahtude taga on ühelt poolt üle aegade head puiduhinnad ja teine tegur on meie metsade vanuseline struktuur, erinevatel ajaloolistel põhjustel on hetkel Eestis raieküpse ja valmiva metsa osakaal suur.

Raiete juures nähakse vaid ühte külge: so. puidu varumine, millega kaasneb ka majanduslik tulu metsaomanikule. Siinkohal unustatakse sageli ära, et uuendusraie teiseks eesmärgiks on tõesti ka metsa uuendamine. Tõsi, kui vana männik võib püsida veel aastasaja ja vahel rohkemgi, siis enamiku lehtpuude või kuusiku puhul see nii ei ole. Jättes sellised metsad uuendamata, võtame võimaluse järgmistel põlvkondadel saada tulevikus ühiskonnale vajalikku kvaliteetset puitu. Mis aga ei tähenda muidugi seda, et kõik vanad metsad nüüd kohe ära peaks raiuma.


Lageraie tulemusel tekib raiesmik ja see häirib inimesi. Suhtumine lageraietesse ongi paljuski küsimus sellest, et kas esikohal on emotsioon, st häirib ulatuslik muutus maastikus või ongi lageraie tõesti metsa lõpp. Samas on raiesmik üks ajutisemaid nähtusi metsa eluringis üldse ja oleks aeg jõuda arusaamiseni, et raiesmik pole katastroof, vaid ajutine majandamisega kaasnev nähtus ja ühtlasi noore metsapõlvkonna algus, sest vähemasti RMK ja enamik vastutustundlikest metsaomanikest uuendab lõviosa neist. Samas pole uue metsa rajamine ja kasvatamine lihtne, see nõuab tavaliselt suuri kulutusi ja palju tööd, kuid on vaieldamatult vajalik, tulevikku suunatud tegevus. Ja see on seni hästi mõistetav olnud ka metsakaugetele inimestele. Kuid üllataval kombel on ka selles osas hoiakud muutunud: metsanoorendikele ja kultuurpuistutele laiemalt on kleebitud halvustava tooniga puupõllu silt. Kui raiete puhul on inimeste tõrjuv suhtumine mõistetav, siis negatiivne suhtumine uue metsapõlve rajamisse jääb täiesti arusaamatuks.

Aga lageraie alternatiivid? On muidugi tõsi, et lageraie on majanduslikult kõige efektiivsem, see on üks, kuid mitte ainus põhjus, miks lageraie meie metsanduses domineerib. Ka metsakasvatuslikel kaalutlustel saaksime alternatiivseid raieviise (turbe- ja valikraie) rakendada väga piiratult, valdavalt vaid männikutes ja sedagi teatud kasvukohtades. Valik- ja turberaie enamikes puistutes ei töötaks, kuigi mõned „asjatundjad“ seda asjaolu tunnistada ei taha. Valikraiete jõuline propageerimine näitab, et metsandus on Eestis selline valdkond, kus „eksperte“ on palju ja kõige vähem kuulatakse metsamehi. Juba polkovniku lesk oli veendunud, et ega arstid ei tea midagi.

Teatavasti on ajalool omadus korduda, näiteks turbe- ja valikraiete teema on Eestis ka varasem aeg-ajalt üles kerkinud. Eesti metsanduse suurkuju, prof. Ivar Etverk märkis, et need raieviisid aeg ajalt tulevadki metsandusliku moehaigusena päevakorda ja tema kommentaar oli üsna karm: „Turberaiete idee vitaalsust võib võrrelda kommunismi-idee omaga: mõlemad on teoreetiliselt õiged, kuid praktikas teostamatud, ning mõlema eest seisavad eelkõige võhikud; turberaiete pooldajad ei mõista majandust ega tunne metsandust“ (Etverk, 2000).

Metsandus on palju enam kui üksnes lageraie ja loodetavasti nõustuvad ka kriitilise meelega inimesed lõpuks sellega, et metsade majandamist on Eesti ühiskonnale vaja, küll jäävad üles küsimused meetoditest ja mahtudest. Ja olemegi taas tagasi selles punktis, millest metsavaidlus alguse sai. Samas tundub, et vahepeal on vaidluses koos pesuveega veel midagi olulist välja visatud, st. arutlus raiemahu üle on muutumas metsanduse üldiseks sarjamiseks.

Kaasaegne jätkusuutlik metsandus peab põhinema teaduspõhistel otsustel ja otsustajate haritusel. Meie saja-aastane metsanduslik kogemus koos kaasaegse metsateadusega on tugevused, millele otsustajad tänapäeval toetuda saavad, tegemaks selliseid otsuseid, et Eesti oleks metsariik ka saja aasta pärast.

Veiko Uri
Metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetooli professor

Artikkel ilmus lühema versioonina ka Maalehes.