Tekst: Anu Jõesaar
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kaubamärk RMK Eestimaa Orienteerumispäevakud oma ligi 350 päevakuga aastas on hakanud oma elu elama. „Osalejad on selle omaks võtnud – teavad, et need on head päevakud – ja ka korraldajad on harjunud olema üheskoos millegi suurema osa. See lisab motivatsiooni taas ja taas kalender kokku panna ja päevakud läbi viia,“ ütleb Eesti Orienteerumisliidu liikumisharrastuse projektijuht Mait Tõnisson (47), tõeline orienteerumisfänn, keda paljud teavad ka kui Tallinna orienteerumisneljapäevakute peakorraldajat. Ega vist selle töö kõrvalt ise enam metsa ei jõuagi? „Viimasel ajal on mu pere jah suurem osaleja kui mina,“ tunnistab peakorraldaja. „Aastas paar-kolm korda võtan vabalt ja osalen ka ise koos perega. Muul ajal aga käib üks pidev korraldamine, kureerimine, kooskõlastamine, kaardijoonistamine, radade meisterdamine ja ideede genereerimine.“

Mait Tõnissoni (keskel) igapäevatöö on üks pidev korraldamine, kureerimine ja ideede genereerimine. 

Naudib spordialaga kaasnevat vabadust
Mait Tõnissoni tõi kunagi orienteerumise juurde naabripoiss, kelle isa oli matkaja ja oskas kaardi abil liikuda. Koos sõpradega alustati Rakvere orienteerumispäevakutest. Seal jäi noormees silma Rakvere treenerile Ivar Masingule, kelle treeningrühmaga hakati üle Eesti võistlustel käima. „Sport mulle meeldis. Tegin kõike, mis tol ajal maapoisil võimalik. Jooksime, talved veetsime suuskadel, rattaga käisime 10 km kaugusel jalgpalli mängimas, meisterdasin enesele staadioni, kus sai loobitud kuuli-ketast-oda, hüpatud kaugust-kõrgust ja isegi teivast, tõkkejooksu tõkked sai ka tehtud. Orienteerumine aga tõmbas ja tõmbab siiani sellega, et iga kord on uus maastik, uus kaart, uus ülesanne, uus lahendus. Ja kuna juba noorteklassides tuli ka sportlik edu, siis sai sõrm antud…“

Mait Tõnissoni tütred Astrid Heleen ja Vibeke Pärl (praegu 11 ja 8) on sellel kolme-nelja aasta tagusel pildil alles nööri abil orienteerumist harjutamas. Praegu võetakse koos isa ja vanemate vendadega ette juba palju pikemaid radu.

Tõnisson ütleb, et oma nelja last ei ole ta kunagi metsa sundinud. „Nad on minuga kaasas käinud, kaardilugemise selgeks saanud. Olen nendega nöörirajal maasikaid söönud ja sipelgaid lugenud, nendega rattaorienteerumise rajal kaasa sörkinud. Ma arvan, et neilegi meeldib orienteerumise juures vabadus, kus sa ei ole kammitsetud staadioniringi või pallisaaliga, vaid saad olla vabalt looduses. Minu lapsed ei pelga metsa ega põlve poriseks tegemist. Oleme koos kogenud vihma ja külma, sääski ja nõgest, aga see ei peluta meid – see on elu loomulik osa.“ Üks kiiks nende perel metsaskäimisega siiski on, lisab Tõnisson. „Me tahame linade vahel magada. Telgis ööbimine ei kuulu me eelistuste sekka.“

Kuidas päevakud sünnivad
RMK Eestimaa orienteerumispäevakuid koordineerib Eesti Orienteerumisliit ja sarja peatoetaja on Riigimetsa Majandamise Keskus. Eesti Orienteerumisliidul on praegu 32 liikmesklubi, kellest oma päevakusarja korraldavad 17. Vähemalt korra aastas käib päevakuil üle 7500 inimese, kes teevad koos umbes 63 000 osaluskorda.

Orienteerumine on üks neid unikaalseid alasid, kus rajal kohtab õnnelikke osalejaid vanuses nullist sajani. 

Mait Tõnissoni selgitusel on päevakute korraldamine suures osas klubide õlul. „Orienteerumisliit on päevakuid pisut kureerinud, korraldanud koolitusi, jaganud korralduskogemust ja saavutanud, et päevakud on maakondades võrdlemisi ühetaolised – nii et Tallinna neljapäevakul osaleja saab hakkama ka Seto- või Hiiumaal. Meil kehtib ühtne koodisüsteem ja kõik tulemused laaditakse ülesse orienteerumisliidu tulemuste serverisse. See eeldab, et ajavõtu- ja muud IT- ning korraldussüsteemid ühilduvad omavahel.“


RMK toetus on võimaldanud suurendada päevakute väljapaistvust ja teha nende korraldust sujuvamaks – et osalejail oleks lihtsam osaleda ja et uued osalejad leiaksid tee päevakutele. „RMK tuge me rahaliselt korraldajatele laiali ei jaga, vaid soetame ühiselt varustust, toetame kaardistamisi, teeme ühisturundust, peame üleval kodulehte päevakud.ee, korraldame koolitusi kaardisaajaile, osalejaile, õpetajaile ja korraldajaile. Püüame teha nii, et võimalikult palju kasu saaksid ka väikeste päevakute korraldajad, kel muidu on ehk raske leida motivatsiooni õhinapõhiselt jätkata.“

Orienteerujaid sunniti kodus istuma
Viirusega seotud piirangud lõid sel kevadel kõik orienteerumispäevakute plaanid segi ja Mait Tõnisson pole varjanud oma pettumust piirangute kehtestajates ja otsustajates.

„Talupojamõistusega võttes ei suuda üksik orienteeruja keset metsa ka kõige parema tahtmise juures tõbe levitada. Orienteerumispäevakul osalemine on igal juhul ohutum kui Viru raba laudteel tunglemine! Värskes õhus tervist taga nõudev inimene paneb igale batsillile paremini vastu kui kummikinnastes ja näomaskis toanurka varjuja. Püüdsime seda ka ametnikele seletada aga, ei õnnestunud. Jalgpallurid said loa üksteise otsas väljakul higistada, aga orienteerujad pidi kodus istuma.“ Ometi leiti lahendused. Orienteerujad hakkasid valmistama püsiradasid. Viidi punktid metsa, huviline sai kaardi enesele ise välja trükkida või võtta see metsaservalt vihmakindlast kastist ja väisata rada siis, kui ise soovis. Püsirajad said väga populaarseks nii korraldajate kui ka osalejate hulgas. Üle Eesti pandi paari kuuga püsti vähemalt 138 püsirada! „Fenomenaalne oli see, et väga paljud püsiraja läbijad tegid ka vabatahtliku annetuse korraldajaklubi kontole. Orienteerujad tõestasid end ühtehoidva kogukonnana ja see annab ka korraldajaile jõudu edasi teha. Toetasime püsiradade püstitajaid ka RMK toetusrahast,“ lisab Tõnisson.

Piirangute leevenedes korraldatud esimestel päevakutel tähistati stardis-finišis 2 m jooni, rahva hajutamiseks korraldati eelregistreerimine, tagati desinfitseerimisvahendid, pikendati stardiaegu jne. „Nägime palju vaeva, et kõik oleks osalejaile ohutu ja vastaks määrustele. Osalejad tänasid osalemisega. Võrreldes eelmiste hooaegadega on keskmised osalejaarvud ainult õige pisut langenud.“ Praegu käib hooaeg juba täies mahus. „Näis, mis sügis toob. Arstid-teadlased on nakkustõbe üha paremini tundma õppinud ja üheks võtmesõnaks viiruse peatamisel on ventilatsioon, mis orienteerumise juures on alati tagatud.“ Igal juhul vaatab Mait Tõnisson tulevikku optimistlikult: „Saime kevadest üle, saame ka sügisest!“

Esimesel päevakul
Esimene samm on alati kõige pikem. Mait Tõnisson julgustab, et kõigil päevakutel on olemas algajate lihtsad rajad, millel osalemiseks ei ole vaja üleliia kaarti tunda.

„Kui kerge pelg on sees, siis helistage või kirjutage korraldajale – meil on alati olemas inimesed, kes teid päevakul vastu võtavad ja algtõed kätte annavad.“ Esimeseks päevakuks võiks valida asulas või selle lähiümbruses toimuva – päevakud.ee kodulehelt leiate kindlasti endale sobiva. Osaleda on lihtne – tarvis on vaid kohale tulla. Eelregistreerimist ei ole. Varustuseks on tavaline spordivarustus. Arvestada tuleks, et püksisäär võib mustaks saada ja tossuga tuleb ka porri astuda. Hea, kui oleks kompass – selle saab ka korraldajalt laenuks. Ja algajale on kompassil vaid üks funktsioon – see aitab kaarti õigetpidi ees hoida. Igasugu asimuudid ja suunasjooksud jäägu esialgu militaarsportlaste ja edasijõudnute pärusmaaks. Kaardi leppemärke on kõik koolitunnis või GPS-seadmes näinud. Orienteerumiskaartide märkide põhimõtted on samad. Ja kui mõne märgi tähendust kohe ei tea ja metsas ka seda ei kohta, siis las ta seal olla!


Orienteerumises on olemas kõik „õige eestlase ala“ komponendid. Näed paljusid kauneid paiku, kuhu muidu ei satuks. See rikastab ja rahustab-lõõgastab. Seda ei pea võtma kui sporti – võid lihtsalt metsa vahel jalutada ja igast leitud kontrollpunktist rõõmu tunda. Aga ... õige pea tekib hasart järgmist punkti või rada paremini läbida, sõbrale või naabrimehele „ära panna“ ja sedaviisi rassides kaovad minutid ja kilomeetrid märkamatult. Paljudele eestlastele on päevak kujunenud suisa palvuseks, kus koos heade kamraadidega taas kokku saada, füüsilis-vaimne pingutus sooritada ja elust rõõmu tunda. Oled oodatud seltskonda!