Vahelduseks midagi hoopis teistsugust, kuigi sügisele kohaselt väikses seenekastmes, kui nii võib öelda.
Tervitasin hiljuti lõppevat suve väikse loodusretkega Virumaale. Algselt oli küll plaan üks korralik seenetrett teha, aga mida ei olnud, seda ei olnud. Võibolla on tänaseks seenehooaeg ka Virumaal avatuks kuulutatud, seda ma ei tea, aga veel paar nädalat tagasi ei olnud, aga ega siis siin põhjarannikulgi veel suurt midagi ei leidunud. Seened seenteks, ei olnud teisi. Küll aga oli rohkelt kaunist varasügisest maastikku ja vaateid Virumaa ooside vahel.
Neeruti-kandi ooside vahel rulluvat pinnamoodi nautides tabas mind äkiline nägemus ja sündis retke kontseptsioonimuudatus ehk korilusele suunatud käigust ning loost sai hoopis kultuurilooline ekskurss. Vaatamata lähedal asuvatele vallseljakutele jookseb endiste Avanduse ja Võivere mõisa maade vaheline kujuteldav sirge segamatult mööda täiesti tasast maad. Laias laastus 200 aastat tagasi, täpsemalt kevad 1822 kuni sügis 1827 viis baltisaksa astronoom ja geodeet Friedrich Georg Wilhelm Struve siin läbi meridiaankaare mõõdistamise välitööd osana 1816 – 1855 väldanud pikemast mõõdistustööde projektist, mida me täna tunneme Struve meridiaankaare nime all. 4,5-kilomeetri pikkuse Simuna-Võivere baasjoone mõõtmine lõpetas Eesti välitööd.
Struve meridiaankaar on
triangulatsioonimõõtmiste ahel, mille eesmärk oli kindlaks teha maakera kuju ja
suurus. Struve meridiaankaar on 2800 kilomeetrit
pikk ja jookseb läbi kümne erineva riigi. See algab Hammerfestis Põhja-Jäämere
ääres ja kulgeb kuni Izmailini Musta mere kaldal läbides Rootsi, Norra, Soome,
Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova. 2005. aastal võeti
Struve meridiaankaare säilinud punktid UNESCO Maailmapärandi nimekirja; kümnest
riigist on kokku säilinud 34 punkti, sh kolm Eestist – nimetatud Simuna-Võivere
baasjoone otspunktid Avandusel/Simunas ja Võiveres ning Tartu Tähetorn.
Ja nüüd me jõuame ka seenteni – Simuna-Võivere
baasjoone otspunktid on tähistatud. Simuna-poolses otsas on lihtsalt leitav
(see asub tee ääres otse Avanduse asula tähise juures) hästi märgistatud nägus
graniitpost aastaarvuga 1849. Platsi hästihooldatud murus kasvas maailma kõige
ideaalsem seenering, justkui otse laste loodusõpetuse õpikust. Olgu selle
tõestuseks lisatud ka fotosüüdistus.
Baasjoone teine otspunkt Võiveres arvati
olevat kaduma läinud, kuniks see leiti 2001.aasta mõõdistustööde käigus üles ja
seisab nüüd toredasti renoveeritud tuuliku kõrval kena klaaspüramiidi all
kõigile vaadata.
Tänase looga tervitan kõiki Eesti koolide 7.klassi
õpilasi, kes just praegu teevad geograafia tunnis esimest korda põhjalikumat
tutvust kaardiõpetusega – ilma Struve panuseta ei oleks teie õpitav täna
selline nagu see on.