Olen Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse eriala üliõpilane ning olin kuu aega praktikal RMK looduskaitseosakonnas. Minu peamine juhendaja oli RMK Põhja-Eesti looduskaitsespetsialist Leevi Krumm, kellega esimesest kohtumisest peale on meil väga hea läbisaamine. Leevi on tõeliselt inspireeriv inimene ja ma olen väga tänulik, et ta jagas minuga oma kogemusi, teadmisi ning ainukordseid paiku Eestimaa looduses. Koos kogusime praktika käigus 130,92 km jagu samme.

Oma praktika RMK-s jagaksin suures plaanis kolmeks kategooriaks: soode taastamine, poollooduslikud kooslused (PLK) ja kontor + muud tööd.

Eestis sai soode kasutamine põletusturba kaevandamiseks ja põllumajanduslikuks otstarbeks alguse juba 17. sajandil. Massiline kuivendamine on oluliselt mõjutanud maastiku veerežiimi ning selle tulemusel on Eestis vähenenud lagesoode pindala ligikaudu kolm korda. Jääksood on põlevkivielektrijaamade järel teiseks suuremaks CO2 allikaks. Seega teeb RMK looduskaitseosakond koostöös ELFiga (Eestimaa Looduse Fond) tänuväärt tööd ja sulgeb rajatud kraave ning taastab suurtes massiivides soid, mistõttu veetsin ka mina suurema osa oma praktikast soos. Lugesin jääksoode kasutamist ja korrastamist tutvustavat raamatut, töötasin läbi mitmeid RMK taastamistööde projekte, kaardistasin Priit Voolaidi juhendamisel QGISis Unakvere taastamistööks erinevate kaartide põhjal kraavid ning õppisin, kuidas SAGA programmis LiDAR andmete abil kavandada paisude paiknemist, käisin kohapeal paise kontrollimas, taastamistööde avalikustamise koosolekutel ja nägin väga palju erinevas ajajärgus soode taastamistöid (enne taastamist, taastamise ajal ja aastaid pärast taastamist) ning samuti palju erinevaid lahendusi veetaseme tõstmiseks. Kõik sood ja taastamistööd olid omamoodi erilised, aga eelkõige jäävad meelde Endla, Soosaare ja Laukasoo. Endla looduskaitsealal veetsin praktika esimesed päevad ning seal kõndisime Leeviga paise kontrollides maha üle 20 km. Soosaares nägin, milline näeb ala välja aasta peale taastamistööde lõppu ning Laukasoos olid tööd alles pooleli, kuid nägin väga pikki ja võimsaid paise ja juba oluliselt paranenud veetaset.

Laukasoo Suurlauka taastuv veetase

Laukasoo Suurlauka pais

Teine osa tööst, millega palju kokku puutusin olid poollooduslikud kooslused. RMK rendib välja PLKsid ning neid tuleb aeg-ajalt kontrollida, uusi maid arvele võtta või rentnikule hooldustöödeks lähteülesandeid koostada. Niitude hooldamine on oluline säilitamaks sealseid kaitsealuseid liike ning vältimaks niidu võsastumist ja kinni kasvamist. Käisime paljudel eritüüpi poollooduslikel rohumaadel: aruniit, lamminiit, puisniit, loopealsed jne. Kaitsealustest liikidest nägime õitsemas palju erinevaid käpalisi (soo-neiuvaip, harilik käoraamat, kahelehine käokeel, suur käopõll, kärbesõis).

Lisaks soode taastamisele ja PLKdele veetsin aega ka RMK kontoris. Üks huvitav päev kontoris oli kui looduskaitse projektijuht Katrin Kivioja tutvustas mulle oma tööd. Kuna ma olen ülikoolis projektijuhtimist õppinud ja erinevaid projekte läbiviinud oli väga põnev näha seda tööd riigiametis. Katrin rääkis KIKi rahastusest ning tutvusin paljude andmebaasidega.
Lisaks kontoris veedetud ajale olid ka muud välitööd nagu ohtlike puude märgistamine, hooldustööde kavandamine RMK hallatavates parkides, mudakonna elupaikade kontroll, suur läätspuu (invasiivne võõrliik) tõrjumine jne. Need tööd võimaldasid Eestit veelgi rohkem avastada. Käisin Piirissaarel ja Pedassaarel, kus ma polnud varem käinud. Ööbisin Sagadi mõisas ja matkasin Jussi nõmmel, mis on Eestis ainulaadne looduskooslus ning millega Leevil on tulevikuks väga huvitavad plaanid.

See pikk jutt annab vaid väikse osa sellest, mida ma kuu jooksul RMKs praktikal olles kogesin. Ma tänan südamest seda vahvat looduskaitsekollektiivi, kes mind oma meeskonda vastu võtsid ja muidugi eriline tänu Leevile, Priidule ja Katrinile, kes minuga tegelesid ja mulle palju uusi teadmisi andsid. Paremat praktikat ei oskaks tahta! Loodan, et tulevikus avaneb uuesti võimalus olla osa RMK looduskaitseosakonnast.