Mõne jaoks on kleepuva ämblikuvõrgu tajumine näol ebameeldiv, teine võtab seda kui tühiasja, kuid ämblikul tuleb igal juhul oma peent tööd uuesti alustada – muidu jääb ta nälga. Tema saak aga sõltub sellest, kuhu ta oma võrgu koob, kuidas selle tuule ja päikese suhtes paigutab.  

Näolt ämblikuvõrku pühkides võib mõnikord sedagi teada saada, kas jaht oli ämbliku jaoks edukas – tavaliselt on tegemist mõne kookoniks pakitud kärbse, sääse või kihulasega, harva herilase või kimalasega. Ämbliku elu pole kerge – tundub, et sellel suvel sääski metsas eriti pole. 

Aga mis see on? Tundub, ühele võrkurlasele langes osaks suur õnn – niisuguse saagiga võib endale lubada pika puhkuse. Ta valis endale varitsuseks parima aja ja koha! Aga kuidas on võimalik, et ühes kohas on nii palju sääski? 

Kogu asi on selles, et tegemist pole mitte kõigile tuttavate verd imevate laulusääskede, vaid süütute surusääskedega. Kevadel ja suvel, eriti õhtuti, võib läbipaistvas õhus sageli näha nende pilvedena põõsaste, puude või otse vaatleja pea kohal rippuvaid parvi ja kuulda nende kuni tuhat korda sekundis löövate tiibade tekitatud heli. 

Surusääsed tulevad ilmale lühikeseks ajaks ja üksnes selleks, et oma sugu jätkata; nad pole kellegi jaoks ohtlikud, ei hammusta kedagi ega toitu üldse mitte millestki, nende lühikese elu pikkus on kuni nädal. Surusääskede peamine ülesanne on viljastada emassääsk.  

Sääseparv koosneb mitmest tuhandest korratult parve piires tiirlevast isassääsest. Sealsamas lähedal põõsastes või rohus peituvad emassääsed lendavad vaid mõneks sekundiks isassääskede parve – ja kohe, nüüd juba viljastatuna, uuesti tagasi, et muneda otse lähimasse veekogusse. Mõne aja pärast kooruvad nendest munadest vastsed, kalameestele hästi tuntud sääsetõugud.  

Surusääskede isassääski pole aga millegi jaoks rohkem vaja, ehk vaid ämblikule lõunaks. Lõunasöök saab tal täna olema vägev – võib külalisi kutsuda. 

Veel ühed sääsed on meile tuntud tänu muljetavaldavatele mõõtmetele ja pikkadele jalgadele, kuid teisalt võib ka öelda, et nad on paljudele hoopis tundmatud, kuna neid kardetakse sageli ja peetakse ekslikult malaariasääskedeks, kuigi nood näevad hoopis teistsugused välja ega ole siinsete hiigelsääskedega kuidagi seotud. Need on sääriksääsklased, keda Eestis on leitud umbes kaheksakümmend liiki. 

Sääriksääskede liike saab üksteisest eristada värvuse, mõõtmete, keha ja tiibade kuju järgi, kuid ühes on nad kõik sarnased ja see iseloomulik joon kajastub ka nende nimetuses. Neil kõigil on väga pikad jalad, mis aitavad edasi liikuda rohus ja maa peal ja on ka omapäraseks enesekaitsevahendiks, kuna murduvad vaenlase – linnu või ämbliku – rünnaku korral kergesti. 

Oma jäseme ründaja nokka või käppade vahele jätnud sääsk saab ära lennata, päästes nii oma elu, just nagu sisalik päästab end ohu korral, jättes maha osa sabast, või ämblikud sugukonnast Pholcidae, kes samuti niisuguses olukorras oma jalad ohverdavad. 

Sääriksääsed ehmatavad vihma ja halva ilma eest peitudes lahtisest aknast sisse lennates oma ebahariliku väljanägemise ja käitumisega. Tegelikult on nad täiesti kahjutud, toituvad taimemahlast ja nektarist, joovad vett, mitte verd.  

Sääriksääsed ei lenda eriti hästi, nad läbivad lennul üksnes lühikesi vahemaid. Kahjulikud on üksnes mõnede liikide vastsed: need väikeste tõukudega sarnanevad kahjurid võivad aednikule probleeme põhjustada, kahjustades kultuurtaimede juuri.

Suurem osa sääriksääseliikide vastsetest seevastu on hoopis kasulikud, kuna osalevad aktiivselt pinnase moodustumisel. 

Niisiis, kui teie aknast lendab õhtul sisse suur sääsk, siis ärge ehmuge ja magage rahulikult – ta ei sega, pinisema ega verd imema ei hakka, üksnes tõmbub tagasihoidlikult kuhugi nurka või lae alla kuni hommikuni ja siis, olles teie mugavas kodus halva ilma möödumise ära oodanud, lendab edasi. 

Ja siin on veel üks tuttavate tundmatute esindaja – röövkärblane. Tõenäoliselt on kõik, kes seda meil väga levinud putukat jälginud on, üllatunud tema ebatavalisest poolenisti kärbse, poolenisti sääse väljanägemisest: eestpoolt on ta täiesti kärbsesarnane, tagumine pikem osa meenutab aga pigem sääriksääse keha. Eestis on röövkärblasi umbes kolmkümmend liiki ja neid kohtab kõikjal. 

Vaatamata väikestele mõõtmetele ja ohutule kärbsesarnasele välimusele (tavalisi kärbseid me eriti ei karda, meile üksnes ei meeldi nende pealetükkivus ja kasimatus) on röövkärblane neist erinevalt väga agressiivne röövputukas – ta ohustab nii väikseid kui ka suuri putukaid, sealhulgas mardikaid, ritsikaid, mesilasi ja herilasi ning isegi teisi röövkärblasi. 

Röövkärblaste sülg sisaldab tugevat mürki, mis ohvri kehale sattudes toimib väga kiiresti, muutes liikumatuks isegi suure putuka, kes jõu poolest röövkärblast ületab. Röövkärblased manööverdavad osavalt, otsekui hävituslennukid, ja peavad jahti kõige sagedamini lennates, rünnates pahaaimamatut ohvrit ootamatust suunast.  

Rünnates piserdab röövkärblane mürki ohvri kaitsetule osale, reeglina kaela või pea piirkonda, mille järel too ei suuda enam end kaitsta. Röövkärblane ei ole inimesele ohtlik, kuid kui ta kinni püüda, siis võib ta ennast kaitstes salvata võrdlemisi valusalt, see on võrreldav mesilase või herilase nõelamisega. 

Olin juhuslikult tunnistajaks, kuidas röövkärblane tabas niiviisi muretult lendlevat vaksiklast, katkestades ta sujuva lennu lillede kohal ootamatu rünnakuga. 

Juba mõne sekundi pärast oli röövkärblase mürk mõjunud ja pekslev liblikas tardus, mulle langes osaks üksnes võimalus jäädvustada ta hüvasti jättev pilk. Nüüd hakkasid koos mürgiga ohvri kehasse sattunud spetsiaalsed fermendid tema kudesid pehmendama, mõne aja pärast sai röövkärblane liblika juba vedeldunud sisemuse välja imeda. 

Mis seal ikka, nüüd oleme surusääskede, sääriksääskede ja röövkärblastega tuttavad!