Arvan, et riisikahooaja ootuses pole liigne meenutada selle perekonna (Lactarius) esindajaid, mille määramisel väheste kogemusteta seenelised kõige sagedamini eksivad. Ja ei esimesel ega ka teisel juhul pole niisugune eksitus ohtlik, kuna mõlemad seened kuuluvad tinglikult söödavate hulka ning on pärast teatavaid manipulatsioone ja soolamist kasutusvalmis. Kuid, nagu öeldakse, tuleb arvestada teatavaid nüansse.
Tore riisikas (Lactarius repraesentaneus)
Toreda riisikaga (Lactarius repraesentaneus), mida kohtab okas- ja segametsades augustist kuni oktoobrini, on kõik lihtne – ta on nii väliselt kui maitseomadustelt väga sarnane oma lähedase sugulase võiseenega (Lactarius scrobiculatus).
Võiseen ehk kollariisikas on 1. kategooria tinglikult söödav seen, millel on suurepärased maitseomadused. Soolatakse pärast leotamist või kupatamist.
Neist esimese piimmahl muutub õhu käes lillakaks. Võiseenel seevastu muutub see kollaseks või väävlikollaseks. Toreda riisika eoslehekesed on samuti lillaka varjundiga.
Kübara pind on kare ja karvane, selle järgi on ta vene keeles saanud nime груздь собачий – koerariisikas. Seda seent ei kohta tihti.
Rädiriisikas ehk rädipiimik (Lactarius vellereus)
On andmeid, et rädiriisikat on kasutatud rahva- ja traditsioonilises hiina meditsiinis põletikuvastase ja kasvajaid ennetava vahendina.
See seen on harva ussitanud – ja seda mitte põhjusel, nagu sisaldaks ta vastsete jaoks mürgist kinomannoosi nagu kukeseen. Küsimus on hoopis selles, et seene kõvale viljalihale n.ö ei hakka nende hammas peale. Rädiriisika viljaliha on nii kõva, et kui seenekübarad üksteise vastu hõõrduvad, siis võib kuulda krigisevat häält, mis on seenele vene keeles andnud rahvapärase nimetuse скрипун või скрипуха.
Seda seent kohtab üsna sageli juulist septembrini sega- ja lehtpuumetsades. Rädiriisikas moodustab mükoriisa kaskedega.
Tundub, nagu oleks rädiriisikal valge riisikaga vähe ühist, niisiis pole neid võimalik segi ajada, kuid seda juhtub siiski.
Valge riisikas (Lactarius resimus)
Kord helistas mulle naabrinaine ja teatas uhkusega, et nad korjasid eile koos abikaasaga terve korvitäie valgeid riisikaid ja teda huvitab, kui sageli on vaja nende leotamisel vett vahetada. Meenutasin nende kolme ämbritäie suurust korvi ja pidin jahmatusest peaaegu pikali kukkuma: kuidas siis nii, ma käisin alles hiljuti läbi kõik paremad kohad, kuid ei leidnud mitte ühtegi valget riisikat, kuid neil on terve korvitäis?! Palusin võimalust seda haruldast saaki näha. Ja nägin. Esmalt märkasin, et korv oli siiski väiksem. No see oli juba parem… Hakkasin aru saama, mida tunnevad kadedad inimesed. Ja…. Need ei olnud ju valged riisikad, need olid rädiriisikad! Mul hakkas kergem…
Vesivöödiline ehk vöödiline riisikas (Lactarius aquizonatus)
Kuigi rädiriisikaski kuulub riisikate hulka, valgele riisikale ei jõua ta ligilähedalegi. Ometi, ka rädiriisikas on tinglikult söödav. Mõnel aga, kui uskuda mitmesuguseid allikaid, on õnnestunud sellest madala kvaliteediga kuivast ja kõvast seenest pärast kolmepäevast leotamist, kahekümneminutilist kupatamist ja sellele järgnevat soolamist maitsev roog valmistada.
Julgust, lugupeetud seenelised, võib-olla õnnestub teilgi luua rädiriisikast senitundmatu kulinaarne tippsaavutus!
2024. aasta detsembris lõppesid Rapla maakonnas Jalase maastikukaitseala (MKA) soodes veerežiimi taastamistööd. Taastamistööde eesmärgiks oli läbi kuivenduskraavide sulgemise luua eeldused rabade, siirde- ja madalsoode ning soostuvate- ja soometsade iseloomuliku taimestiku säilimiseks ja taastumiseks.
Viimased ligi 30 aastat tähistatakse 2. veebruaril rahvusvahelist märgalade päeva, mille eesmärk on tõsta teadlikkust märgalade tähtsusest ja vajadusest neid kaitsta. RMK rollist käis Kuku raadios rääkimas juhatuse liige Kristjan Tõnisson.
