Tundub, et koroonaviiruse esimene laine on möödas, koos sellega möödus ka stress. Kui aga keegi igavlema hakkas ja tema organism „nõuab peo jätkumist“ teravamate muljete osas, siis sõitke kalale. Korda tehtud varustus ning minimaalselt vajalikud teadmised selle loo pealkirjas nimetatud kalade harjumustest ja elukohtadest tagavad teile kala kalda poole sikutamisel ja veel enam kättesaamisel sellise adrenaliinipuhangu, et te unustate kõik kogu maailmas. Seenelkäik aga las ootab, seda enam, et pannile sobivaid seeni praegu metsas palju pole. Tuleb oodata seenevihma. 

Narva jõgi on ilus iga ilmaga

Kõigist meie mageveekogude kaladest on kõige tõrksamad ja põikpäisemad küllap säinas ja turb, kes on paljuski sarnased. Säinas on rohkearvulisem ja, kui nii võib öelda, siis ka kangekaelsem. Juba kaldale tõmmatuna jätkab ta vankumatu energiaga elu eest võitlemist. Olen korduvalt sellises olukorras kaotajaks jäänud – näib, otsekui oleks kala vaikseks jäänud ja liikumatu, aga äkki järgneb kiire sabalöök ja… säinas on läinud. 

Säinast ja turba saab püüda mitut moodi: spinningu, lendõnge, põhjaõnge, tavalise õngega. Mina eelistan viimast. Sealjuures püüan rõngasteta teleskoopõngega, mulle ei meeldi liigsed vahendajad minu ja püügiobjekti vahel. Liiati annab süsinikplastist teleskoopõng kõige tundlikumalt edasi sööda alla neelanud kala liigutusi. Olen kasutanud mitmesugust sööta, kuid kõige enam eelistan „põldude kuningannat“ maisi – see püsib paremini konksu otsas kui näiteks hernes. Karplased jumaldavad seda, neil pole aimugi maisi geneetilisest modifitseeritusest. Nii säinas kui turb on ka pööraselt aplad ega ole põrmugi taimtoidulised – nad ei põlga ära ei vähki ega kalamaime ega putukaid, räägitakse koguni, et säinas söövat isukalt hiirepoegi. Säinast me oma juttu alustamegi.

Säinas (Squalius cephalus L.) kuulub karplaste (Cyprinidae) sugukonda

Säinas on arglik ja ettevaatlik kala. Teda püüdes tuleb kindlasti maskeeruda. Kalandusalastes raamatutes kirjutatakse, et säinas võib kasvada kuni kaheksakilogrammiseks. Mulle pole nii suured ette sattunud, minu rekord on 1976 grammi ja sedagi oli piisavalt, et mind peaaegu jalust lüüa. Kala võtab järsult, ilma igasuguse eelmänguta, ja nii tugevalt, et vahel võib õngki käest lennata. Siin on tähtis säilitada rahu, sikutada kala aeglaselt, püüdes teda väsitada.

Säina pea ülaosa on kergelt lapik, tal on suured soomused ja lai laup. Säinas koeb mais-juunis. 14. juunil polnud ta Narvas jões veel kudenud.

Turb (Leuciscus idus) kuulub kiiruimsete klassi karplaste sugukonda

Turb eelistab püsida ühtedes ja samades mõõduka vooluga paikades. Näkib niisama järsult ja otsustavalt kui säinaski.
Sabanejev, Leonid Pavlovitš (1844–1898) – zooloog, loodusuurija, vene kalanduse ja jahinduse alase kirjanduse klassik on nimetanud turba kõige vastupidavamaks kalaks.

14. juuni, harilik lodjapuu (Viburnum opulus). Rahvatarkuse kohaselt näkkab säinas siis, kui lodjapuu õitseb.

Säinas ja turb on väliselt väga sarnased. Vahe on selles, et säinal on lamedam keha, kitsas suu ja pea, veidi väiksemad soomused ja heledam selg.

Liha on nii säinal kui turval võrdlemisi luine, kuid selle puuduse saab hõlpsasti kõrvaldada õige valmistamisega. Hautades neid kalu koos köögiviljadega tunnikest kaks või kaks ja pool kiirkeetjas saate suurepärase roa. On ka teisi retsepte.

Kui sõidad kalale, eriti varahommikul, on tunne, otsekui oleksid Aafrika savannis. Kord siin, kord seal lippavad teest üle rebased, kährikud ja nugised. Tänavu on eriti palju jäneseid, metskitsedest ma parem ei räägigi. See lihtsalt sunnib liikumist aeglustama, teatud lõikudel lausa märkimisväärselt. Seevastu „suuri sarvloomi“ ja võimsate kihvadega sõralisi pole teedel millegipärast ammu kohanud, võimalik, et õnneks. Hiljuti aga nägin ma neid siiski, kuid kõige ootamatumas kohas! Ei, nad ei ületanud teed, nad… ületasid jõge sellessamas kohas, kus me kalastasime!

See musta värvi supelkostüümides paar ujub suurepäraselt

Esmalt oli kuulda oksasahin ja -ragin kalapüügikoha vastaskaldalt. Muide, tahan meenutada, et Narva on piirijõgi. Seejärel pistsid põõsastest pead välja kaks metssiga. Pööramata meile – kalastajatele – vähimatki tähelepanu, hüppasid nad nii viiekümne meetri kaugusel vette ja ujusid meie kaldale. Jooksin fotoaparaadi järele ja jõudsin teha paar kaadrit.

„Metssead on head ujujad; 2013. aastal ujus üks neist Prantsusmaalt kaugele põhja Alderney saarele.“ /Vikipeedia/

Kaks päeva hiljem sõitsin samasse paika ja nägin taas samal ajal – pane või selle järgi kella õigeks – sama metsseapaari ujumas samal marsruudil, kuid nüüd juba vastupidises suunas.

Kusjuures nad ujuvad võrdlemisi kiirelt, vaatamata tugevale hoovusele ja oma, ma arvan, üldse mitte väiksele kaalule. Kohe näha, et treenitud – ega nad esmakordselt seda vahemaad uju.

Metssiga (Sus scrofa) on imetaja sõraliste seltsist. Kodusea eellane.

Metsanotsud jõudsid kaldale, raputasid endalt vee ja kadusid põõsastesse.
Ja meilgi on aeg hüvasti jätta, tuleb veel homseks püügiks kalastustarbed ja sööt ette valmistada.

Olge terved ja uute kohtumisteni!