12. augustil. Kaks väikest haavapuravikku. Panin neile nimeks Tšuk ja Gek, katsin nad lehtedega ja jätsin kasvama. Kui kuue päeva pärast sama kohta külastasin, siis vendi enam polnud.

Peab ütlema, et esimene kivipuravike laine, mis polnud just liiga võimas, on juba hääbumas või hääbunud. Mõistate isegi, et igal pool on olukord isesugune mitmesugustel põhjustel. Peamiselt seepärast, et niiskus on Eesti alal ja isegi maakondades jagunenud ebaühtlaselt, mõnel pool on seda palju, teisal vähe. Mida muuhulgas kinnitab see, et metsas käimine polnud tuleohtlikul ajal kõikjal keelatud. 17. augusti seisuga valitses Ida-Virumaa metsades kuivus, eriti liivapinnasega kohtades. Ka ilma selleta napp ja mitte liiga intensiivne vihm niisutas kergelt vaid pinnakihti. Niiskus vajus läbi maa nagu läbi sõela. Ka kraavid olid kuivad.
Parimad korjealad olid madalates paikades, veekogude lähedal või soode ääres. Kuid ka seal ootas seenelisi sageli pettumus – kivi- või haavapuravike rohkus korreleerus nende ussitatusega, mis kohati oli kuni 80–90%. Leiad suure iluduse, mis on otsekui seenemääraja lehekülgedelt maha astunud, kui aga lähemalt vaatad, siis näed, et seen on ussidest rikutud. Nördima panev olukord.


Ma tean, et mõningaid seenelisi see ei sega, nad leotavad seeni soolvees või keedavad, kuivatavad ja teevad veel mingeid manipulatsioone, seejärel aga tarvitavad neid vähimagi kõhkluseta – vaat see on juba tõeline „seeneliha“. Mina keeldun! Korjan üksnes „koššer“ kvaliteediga seeni. Kuigi, juhtub igasuguseid asju, ka mina olen tähelepanematuse tõttu seeneusse keetnud. Üldiselt, nagu vene rahvatarkus ütleb, ohtlik pole mitte see uss, keda meie sööme, vaid see, kes sööb meid…

Niisiis, möödunud perioodil täitsid seeneliste korve peamiselt kivipuravikud, haavapuravikud, lambatatikud, kuldtatikud ja kõikjal leiduvad kukeseened. Metsades on palju mitmesuguseid pilvikuid ja liimikuid, kuid neid ei korja reeglina keegi. Mõnel pool kohtas suuri sirmikuid, sametpuravikke. Ilmusid esimesed riisikad: männiriisikad, kaseriisikad, peitriisikad, tavariisikad, kuid neid on seni vähe. Valgeid riisikaid (rädiriisikad ei lähe arvesse) ja porgandriisikaid, samuti eespool nimetamata jäänud tatikuid pole ma siiamaani kohanud. Vähe on kasepuravikke. Võimalik, et midagi läks meelest, kuid üldiselt on pilt niisugune.
Nüüd huvitavatest leidudest.

Lilla vöödiku (Cortinarius violaceus) kasvuperioodid

12. augustil 2021. „Kui me olime noored…“

Needsamad 17. augustil 2021. „Esimese poolaja me juba mängisime.“ Muide, lillad vöödikud on söödavad.

See seen aga kujutab endast saladust. Teda ei õnnestunud määrata. On arvatud, et see on mingi arenguhäire. Põhjuseid võib olla mitmesuguseid, näiteks bakteriaalne nakkus.

17. augustil 2021.

Lõpuks veel üks ootamatu leid: harilik külmaseen (Armillaria borealis), mis kasvab lepal. Puu või substraadi, millel seen kasvab, määrab kübara värvus.

Tavaks on arvata, et harilikud külmaseened ilmuvad viimastena, hooaja lõpus. Kas nad mitte liiga vara välja ei tulnud?

„Kui sa ei tea, mida eelistada, tuleks valida külmaseen. See on ühtviisi hea nii praetult, kuivatatult, marineeritult kui soolatult. Ühes kodus proovisime küüslauguga marineeritud külmaseeni, need olid suurepärased. Pärast seda proovisime lisada küüslauku muudele marineeritud seentele, kuid see ei andnud tulemust. See tähendab, et marineerimisel sobib küüslauk edukalt just külmaseente juurde.“
/Vladimir Solouhhin, katkend raamatust „Kolmas jaht“/

See on kõik, millest ma selles reportaažis kõnelda soovisin. Te küsite, aga kus on pealkirjas lubatud prognoosid? Prognoosima ma ei hakka, see pole seenel käimise puhul võimalik. Niisugusel ka klimaatilisest vaatepunktist ebastabiilsel aastal on igasugune sündmuste areng võimalik. Loodame parimat, teritame nuge, paneme valmis nelja ämbrit mahutavad korvid ja täiendame seente alaseid teoreetilisi teadmisi.

Edu seenelistele!