RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
19. oktoober, 2022

Seeneringid: loodusnähtus või teispoolsuse jõudude püüe maastikku kujundada?

„Tõuske, lapsed, seiske ringi...“/ lastelaulu sõnad filmist „Tuhkatriinu“

Seentest moodustunud ringid polegi metsades väga haruldased. Olen neid märganud igal aastal, eriti sügisel, seenehooaja lõpus, siis ilmuvad udulehtrikud ja lillad ebaheinikud, mis reeglina just seda kujundit eelistavad.

Muidugi võib sagedamini leida poolringis, kaartena, reas ja kolonnis või ebakorrapäraste ringidena kasvavaid seeni, kuid selgete geomeetriliste proportsioonidega ringi avastamine on lihtsalt lummav. Lisaks on ring paljudes religioonides üks maagilisemaid kujundeid. Tahad või mitte, aga sa tajud seda kui imet.

Läksin ringi sisse, aga uks haldjariiki ei avanenud ja ma ei teleporteerunud kuhugi. Ka haldjad ei tulnud tantsule. Ja ma ei leidnud aaret, oh, ma ei võtnud ju metallidetektorit... Üldiselt, täielik läbikukkumine.

Seekordne ring koosnes kiudhebelitest (Hebeloma mesophaeum), mis on ilusad, kuid täiesti mittesöödavad, rõikalõhnaga ja väga sarnased mürgiste hebelitega.

Veelgi lummavamalt mõjus see meie kaugetele esivanematele, kes ei tundnud füüsikaseadusi, bioloogiat, kirjeldavat geomeetriat ega sellega seotud arvutiprogrammeerimist. Põhimõtteliselt räägivad rahvapärimused ebameeldivatest sündmustest, mis võivad juhtuda seeneringide ilmumiskohtades ja mida iidsetel aegadel seostati kurjade vaimudega ning olid seega 100% tõestuseks teispoolsuse jõudude olemasolust. Ja mõnel pool peeti seeneringi sissepääsuks haldjariiki. Seetõttu ongi neid ringe nimetatud küll nõiaringideks, nõiasõrmusteks kui haldjate ringideks.

Nõiaringis. Illustratsioon T. H. Thomase raamatus, 1880 Foto: Public Domain

Euroopas usuti, et niisugused ringid on koht, kuhu nõiad sabatile kogunevad. Räägiti, et kui keegi sellesse ringi astub, viskub ta haldjatega tantsima, kaotab ajataju ja tants kestab vähemalt seitse aastat. Ainus viis õnnetu päästmiseks on ta riietest haarates ringist välja tõmmata.

On ka veel kohutavamaid legende – kui te nõiaringi sisenedes ei sure, siis võite muutuda inimestele nähtamatuks ega saa ringist lahkuda.

Mõnes legendis räägiti, et ringide sisse maeti aare, kuid seda saab leida ainult spetsiaalseid riitusi sooritades. Ja kusagil seostati nõiasõrmuste ilmumist pikselöögiga.

Sellel pildil on ebaheinikute perekonna söödavate esindajate rivi. Täpsemalt lilla ebaheinik (Lepista nuda), teadusliku nimetuse täpne tõlge oleks alasti Lepista.

Seda hilist seent võib leida lausa detsembrikuuni. Lilla ebaheinik kasvab mitte ainult sega- ja okasmetsades, vaid isegi aedades, kompostihunnikutel ja peenardel ning on seetõttu aednikele hästi tuntud. Pärast 20-minutilist keetmist ja keeduveest välja kurnamist on see seen kasutamiseks valmis – olgu hautatult, praetult, soolatult või marineeritult.

Kuid ärgem laskugem sügavamale maailma rahvaste nõiaringkondade fenomeniga seotud müütidesse ja legendidesse – neid on lugematu arv. Palju huvitavam on see, mida tänapäeva mükoloogid nende tekke kohta ütlevad.

Nende arvates on kõik palju lihtsam. Seeneniidistik kasvab ühtlaselt. Ringi sees eritab mõnede seente seeneniidistik mürgiseid aineid, näiteks vesiniktsüaniidhapet, mis pärsib rohu kasvu, valmistades seda ette seene toitumiseks. Ja väljastpoolt raamib ringe paks ja lopsakas rohi, sest kui seente viljakehad kuivavad ja mädanevad, varustavad need taimestikku vajalike lämmastikühenditega.

Teine ringmänge armastav hilissügisene seen on udulehtrik (Clitocibe nebularis). Pildil on fragment tohutust ringist.

Seen on söödav pärast 15-minutilist keetmist. Seene viljaliha on valge ja jahuse lõhnaga. Seda seent võib kuusikutes ja segametsades, peamiselt seal, kus on märkimisväärne hulk mädanevat orgaanilist ainet, teinekord kohata kuni novembri lõpuni.

Kõige sagedamini moodustavad nõiaringe šampinjonid, mitmesugused lehtrikud, ebaheinikud, aasnööbikud, kevad-võluheinikud, murumunad. Aga ka sirmikud, kukeseened, tõmmuriisikad, kärbseseened ja paljud teised.

Puudega seotud mükoriisaseened kasvavad ringidena palju harvemini – puude juured ei lase seeneniidistikul ühtlaselt levida.

See seenerodu on moodustunud või-punakõrgestest (Rhodocollybia butyracea). Samuti hilissügisene seen. Kuhu need seened teel on, on suur saladus.

Lõpuks aga seisavad siin kaares meie metsade ühed ilusamad, kui mitte kõige ilusamad seened – punased kärbseseened. Sellel hooajal jäid nad väga hiliseks, kuid nüüd on nende tund kätte jõudnud, nad ujutasid metsad sõna otseses mõttes üle.

Mis kasu on meil nõiaringidest? Sama ringi jälgides saab määrata seeneniidistiku kasvukiirust. See sõltub paljudest teguritest ja on liigiti erinev. Mõnede andmete kohaselt kasvavad rõngad aastas kuni ühe meetri. Nii saab arvutada seeneniidistiku vanuse. Teadlased on leidnud, et hariliku külmaseene seeneniidistik elab 25 aastat, sirge lehtriku seeneniidistik aga, hirmus mõeldagi, kuni 700 aastat!

Ja loomulikult ei tohiks me unustada iidseid legende. Mida mine tonti tea, äkki aitavad nõiaringid tõesti aaret leida? Või avavad mõne muu „võimaluste akna“? Imesid ju juhtub, kas pole?

Parimad soovid seenekorjajatele-varanduseotsijatele! Otsige ja leidke!



Lisa kommentaar

Email again: