RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
19. oktoober, 2020

Sügise värvid

Igal sügisel saab metsas alguse muinasjutulise värvikirevuse aeg: lehed puudel muutuvad vähehaaval kollaseks, punaseks või pruuniks, langevad maha, kattes metsaaluse kirju vaibaga, kuni puud peale okaspuude on jäänud päris alasti. Aga kas teate, miks see toimub?

Selgub, et kõik on lihtne: rohelise värvuse annab lehtedele klorofüll – olulisim pigment, tänu millele taim saab toitaineid. Sügisel taimede eluprotsess tasahaaval hääbub ning roheline klorofüll laguneb järk-järgult ega varja enam teiste lehtedes sisalduvate pigmentide värvust. Nüüd näeme näiteks ühe sellise pigmendi värvust – oranži karotiini, mis on meile tuttav porganditest. Võib öelda, et puulehed mitte ei värvu kollaseks või punaseks, vaid pigem kaotavad rohelise värvuse, mis teisi varjas.

Vaadates mitmevärvilisi lehti eeldame aga tahtmatult, et niisugused imelised muutused ei võinud toimuda mingi tabamatu võluväeta.

Lehtedele annavad kireva värvuse neis sisalduvad pigmendid – klorofüll, karotiin, ksantofüll, antotsüaniin ja teised.

Kuid puulehed pole ainsad värvilises sügispildis osalejad – värvilaike lisavad teisedki metsaasukad.

Metsas jalutades märkame sageli maapinnal lebavaid mädanenud puutükke või oksaraage, mis on erakordselt eredat rohekassinist värvi, otsekui oleks keegi neile juhuslikult briljantrohelist peale kallanud (seda mitmesuguste haiguste puhul kasutatud universaalset vahendit teavad paljud).

Või ehk värvisid neid orienteerumisvõistlustel osalejad, jättes puudele märke võistkonnakaaslaste jaoks?

Kes mädanenud kaseroika briljantrohelisega üle värvis?

Tegelikult loob niisugused eredad laigud seen nimega väike rohepitsik, mille niidistik sisaldab puitu türkiissiniseks värvivat pigmenti ksülindiin.  

Luubiga seenele  

Kuigi sellised värvilised mädanenud roikad jäävad üsna sageli silma alla läbi kogu aasta, ilmuvad selle seene viljakehad pinnale alles sügise poole ja ka siis ei märka neid kohe – rohepitsiku kübara läbimõõt on kõigest paar millimeetrit.

Seepärast tuleb selle imepärase seene kuju ja värvuse imetlemiseks kaasa võtta suurendusklaas.

Väike rohetiksik ehk väike rohepitsik (Chlorociboria aeruginascens).

Rohepitsik eelistab kase-, haava- ja teiste lehtpuude puitu. Miniatuursete seente kuju võib aga olla äärmiselt mitmekesine: taldriku- või kõrvalesta, vahel isegi vana grammofoni toru sarnane.

Rohepitsiku viljakehade mitmekesised vormid.

Ilma suurendusklaasita ei õnnestu vaadelda ka teist ilusavärvilist seent – kaunites punaoranžides toonides tava-ripsliudikut. See harjaseliste äärtega taldrikukujuline kottseen on tavaliselt mõne millimeetri kuni sentimeetri suurune.

Tava-ripsliudik (Scutellinia scutellata).

Vähem värvikas pole ka sidrunikarva kollane bisporell. Bisporell on samuti kottseen ja kasvab alati suurte kolooniatena. Sügisel võib nende miniatuursete seente sõbralikke perekondi kohata kasekändudel või teiste lehtpuude lamapuidul.

Tõsi, kas bisporelli õnnestub korralikult vaadelda üksnes siis, kui kükitate kännu kõrvale maha ja kasutate suurendusklaasi, mille te loomulikult kaasa võtsite.

Kollane bisporell (Bisporella citrina). Iga viljakeha suurus on vaid mõni millimeeter.

Siin on veel üks kottseen – lilla tardliudik. Nime sai see seen oma ebatavalise kuju ja värvuse tõttu. Seda väga levinud seent võib kohata kollase bisporelli kõrval, kuna temagi elutseb kaskede ja teiste lehtpuude mädanenud puidul.

Ja tedagi tuleb vaadelda läbi luubi.

Lilla tardliudik (Ascocoryne sarcoides).

Kottseened ja puuseened 

Veel üks erksavärviline kottseen on suur punaliudik ehk suur kuldliudik. Seda seent märkab juba kaugelt: ta hõõgub rohelises rohus või koltunud lehtede vahel nagu ereoranž latern. Sageli kohtab teda suve lõpul ja sügisel teede ja radade ääres, muruplatsidel ja metsaserval.

Suur punaliudik ehk suur kuldliudik (Aleuria aurantia).

Pajunahkis on puuseen, millel on teatud arenguetapil ilus ere värvus. Nagu nimestki mõista võib, eelistab ta elutseda paju või papli surnud oksaraagudel või lamapuidul.

Sageli juhtub nii, et kui näeme esialgu üksnes ühte erepunase seene laigukest, siis leiame õige pea tema kõrval naaberokstel veel mitmeid eraldi viljakehi või nende kümne-viieteistsentimeetriseid ridu.

Pajunahkis (Cytidia salicina).

Väga sageli sel aastaajal võib pajunahkise lähedal nähe veel ühte ebatavalise kuju ja värvusega puuseent – volt-tardnahkist.

Volt-tardnahkis (Phlebia centrifuga / mellea).

Volt-tardnahkis eelistab maha langenud kuusetüvesid, otsekui roomates mööda neid kõigis võimalikes suundades.

Selles salapärases seenes on tõepoolest midagi nõiduslikku.

Tundub, et volt-tardnahkis otsekui roomab aeglaselt mööda puutüve, hõivates aina suurema pinna.

Mets on aina muutumas ning kõik tema asukad osalevad nendes muutustes: puud, sammal, rohi, seened ning isegi linnud ja loomad – jõua vaid märgata ja tähele panna.

Hundipiim (Lycogala epidendrum).

Lisa kommentaar

Email again: