Just see käsklus kirjeldab kõige paremini kevade saabumise hetke. Veebruari lõpus – märtsi alguses pole lumi veel sulanud, kuid päevad on juba märgatavalt pikemad ja valgemad, loodus valmistub kiireks stardiks.  

Kohe, kui päike piisavalt soojendab, õhk otsekui sosistaks: „Start!“ ja ärkav loodus alustab pöördumatut kevadist elavnemist. Siis pane ainult tähele, et liidritest maha ei jääks. 

Kuid täna on alles „Tähelepanu, valmis olla“. 

Jooksuks valmistumine 

Juba ilmusid esimesed rändavad kevadekuulutajad: künnivaresed ja kiivitajad. Aga juba enne neid muutusid toimekaks siin talvituvad linnud. Veebruaris kõlasid tihaste kevadiselt helisevad laulud ja häälitsesid rohevindid, ka varesed muutusid tegusaks ja häälekaks.  

Elavnesid ka metsa püsiasukad, eriti suur-kirjurähnid. Nende valjud katkendlikud hüüded läbistavad juba rohkem kui kuu metsavaikust. Minge nende häälte poole ja te näete tavapärast pilti rähnide elust. 

Mõne üksiku tamme või paju juures on terve mägi käbisid. Aga teie räägite, et männi otsas apelsin ei kasva! Kas siis tamme otsas käbid kasvavad? 

Ei kasva? Aga kuidas siis käbi selle tamme külge sai? 

Veel üks käbi siinsamas kuivanud puu küljes. 

Rähn tegutses 

Nende ootamatute tamme küljes kasvavate käbide peremees on suur-kirjurähn, see on tema „kätetöö“. Käsi rähnil muidugi pole, see-eest leidlikkust jätkub. Ta paneb käbid avaustesse või lõhedesse, mis ta juba suvel puutüvesse tagus, kui otsis põrnikaid ja vastseid.  

Talvel saab rähnist ajutiselt taimetoitlane: ta hakkab toituma männi- ja kuuseseemnetest. Käbi puuprakku toppinud, saab ta sellest hõlpsasti seemned kätte. Talvisel päeval peab ta selleks, et aktiivses toonuses püsida, sööma umbes kaks tuhat seemet, see on 10 grammi. Niisugust seemnete väljaõngitsemise kohta nimetatakse rähni „sepikojaks“.  

Kuid varsti soojendab päike juba nii palju, et ilmuvad põrnikad ja sipelgad ning rähn jätab oma talvise „sepikoja“ kuni sügiseni maha. 

Möödunud aastal oli hea kuusekäbisaak, seda juhtub kord viie kuni kaheksa aasta jooksul. Sellistel saagikatel aastatel kiirustavad RMK metsavarujad täiendama kuuseseemnevaru, et tagada istutusmaterjal lähimaks 8–10 aastaks. 

Tänu niisugusele käbisaagile rähnid ega ka teised, kes seemneid armastavad, sel külmal talvel ei nälginud. Neil ei olnud vajadust varude järele kaugele lennata: tasuta kuusekasvandus oli alati sealsamas kõrval. Rähn hammustab või keerab käbi osavalt kuuseoksa küljest lahti ja viib selle oma lähedasse „sepikotta“, kus õngitseb seemned välja – ja jätab sageli isegi osa nendest veel käbisse. 

Maha kukkunud pooleldi söödud käbid ei lähe kaotsi. Neid kasutavad need, kes ei oska puu otsa ronida, kuid maiustavad samuti meeleldi seemnetega: hiired ja uruhiired võtavad selle neile taevast kaela langenud kingituse tänuga vastu ja täiendavad oma toiduvaru oma urgudes.    

Kuidas leida oma oravake? 

Ka oravate üle saab rõõmu tunda – neilegi meeldivad pähklid. Talviselt lumistel päevadel jätkus ka neile toitu. Niisugusel nende jaoks soodsal aastal, kus külm ei võtnud kogu jõudu, võivad nad tõenäoliselt saada arvukamalt järglasi.

Just praegu on oravatel aktiivne paaritumisaeg. Juba aprillis võib oodata juurdekasvu oravaperes. Näljaseks oravapojad tänavu kohe kindlasti ei jää.

Trummipõrin üle kogu planeedi 

Samad mured on nüüd ka meie rähnil: tema kõlav „kik-kik“, mis metsa kohal kaugele kandub, on samuti seotud paaritumisaja algusega. Ta kisab valjult, kuid kas ka piisavalt selle jaoks, et „pruut“ teda kuuleks ja heaks kiidaks?  

Seepärast kasutavad rähnid selles pulmaaja võistluses suurema efekti saavutamiseks veel ühte „laulu“, mis on valjem. Tagudes nokaga kiiresti ja väikeste vaheaegadega vastu kuiva puud, tekitab „peigmees“ lühikese trummipõrina.  

Just nimelt selle pretendendi, kelle hüüded või trummipõrin on täpsemad ja kõlavamad, „pruut“ tõenäoliselt valibki.

Mõned rähnid ilmutavad ka pulmarituaalis samasugust leidlikkust kui „sepikojas“. Niisugusele leidliku „trummari“ ebatavaliselt kõlavale põrinale pööravad lisaks emasrähnile tähelepanu kõik ümberringi.

Seega võib ta varsti oma pulmas lõbutseda!

Kuulake tema „laulu“. Lihtne on taibata, millest ta „laulab“. 

Kevade algus ilma laulude, armastuse ja lilledeta on mõeldamatu.

Möödunud aastal puhkesid 8. märtsiks Keila-Joa pargis õide esimesed sinililled.  

See talv oli karmim ja lumisem, sinililled pole seni veel ärganud, kuid see-eest hakkasid arglikult tärkama sarapuu esimesed emasõied.

Õnne 8. märtsi ja kevade puhul, kallid naised!